Mitmetes asjades olen ma justkui rongidest maha jäänud. Või vähemalt tundub nii.

Esiteks. Pildid pühapäevahommikusest koogist ja sellelt küünalde puhujast said fotoaparaadist välja alles eile. Millal neid avalikkusele näidata jõuan, on teadmata. Eile avastasin, et mul on ka üles riputamata ja jagamata septembri alguses toimunud kohtumiste pildid. Mõned osalised sealt on vahepeal kõvasti suuremaks kasvanud.

Teiseks. Minu kodu igatseb või lausa karjub kohatise hoolitsuse järgi. Jõulukaunistusi ja piparkoogilõhna. Kokkamisega saan ma igapäevaselt veel kuidagi hakkama. Küpsetamine on tagasi tulnud, ning seda eriti nostalgiliselt. T sünnipäevaks küpsetasin ma kooki, mida ma väga tihedalt küpsetasin siis, kui T oli vastsündinu.

Imelihtne ¨okolaadikook.
Sulata 250 grammi ¨okolaadi (soovitavalt kas bitter või mõni muu tume ¨okolaad) koos 200 grammi võiga, vesivannil. Vesivann ei ole üldse mitte nii keeruline kui tundub. Ma panen plekk-kausi ühe poti peale, milles vesi ja see siis pliidile. Kauss ei pea olema vees, isegi parem on kui ta ei ulatu vette. Kiiret selle sulatamisega ei ole. Algus on aeglane, aga lõpp saabub üsna ootamatult – kõik ¨okolaadi ja või tükid moonduvad ilusaks läikivaks pruuniks vedelikuks, või pigem vedelaks massiks. Nüüd võid selle kausiga pliidi lähedusest ära minna ja siis võta vispel ja lisa ükshaaval vispeldades neli muna. Muna võiks olla toasoe, muidu tekivad kiiresti klimbid. Segu hakkab lõpuks meenutama poest ostetud ¨okolaadipudingut või karamellkiselli. Nüüd lisa segusse 200grammine pakk kohvikoort ja 250 grammi suhkrut. Sega kenasti ühtlaseks. Koor teeb taigna jälle vedelaks ja mõnusasti töödeldavaks. 
Nüüd eemalda vispel. ¦okolaadi sulatamise ajal olen ma seganud valmis ka kuivained: 300 grammi jahu, teelusikajagu soola, kahe teelusikatäie jagu küpsetuspulbrit ja kolme teelusika jagu vaniljesuhkrut.
Sõeludes lisa ¨okolaadisegule kõik kuivained. Sega tainas ühtlaseks ja kalla vormi. Küpseta kuumusel umbes 170-190 kraadi umbes tunni. Ongi kõik. Sünnipäeva puhul sai kaetud kook valge ¨okolaadi-kohupiima kattega. See oli mõnus.

Kolmandaks. Minuni jõuab see, mida väljaöeldud unistused ja töökohustused minult endalt nõuavad. Arusaamist ja lugemist ja mõtlemist ja analüüsi kogustes, mida ma pole mõnda aega pidanud tegema. Ei piisa sellest, et umbmääraselt midagi mõtled. Asi on konkreetsetes põhimõtetes ja detailides. Ning mida enam neid on, seda parem. Tahtsin jagada ja säilitada viidet artiklile, mis tutvustab kolleegide tööd ja tegevust. Selle kajastamine on minu arvates üsna oluline, aga päris keeruline tegevus.

Neljandaks. Mu laps kasvab kohutava kiirusega. Vahel on mul tunne, et ma enam vist väga ei teagi, milline on minu neljaaastane T. Ta on tegelikult tore väike poiss. Asju, mis talle meeldivad on palju. Asju, mis mulle tema juures meeldivad, on ka palju. Mulle meeldib see, kuidas ta on tegelikult ettevaatlik ja mõistlik. Et ta jookseb teel lasteaiast koju ja jääb seisma värava juures ja ootab meid. Ning et hommikul tööle minnes, või kuskile minnes ütleb ta alati mingi hea soovi või meeldetuletuse kaasa: “Ära võtit unusta!” “Ole hea tüdruk!” “Kas sul helkur ikka on?” “Kui sul abi vaja on, siis helista mulle!” Mulle meeldib tema uus oskus joonistada ja siis oma joonistusele lisada lugusid. Või siis joonistada lugusid. Ma naudin seda, kui viisakalt tema autod omavahel räägivad. Tema soovi aidata koristamises ja kokkamises, uudishimu ja naljategemise tahet. Oh, loetelu oleks lõputu. Tegelikult oleks ma tahtnud kirjutada pika postituse T-st neljaseks saanuna, kuid ka sellest olen ma justkui maha jäänud.

Viiendaks. Jõulud, mis lähenevad kiiruga. Sellel aastal ma ei tahtnud kududa, seega ei oota minu lähdasi hunnikud hunnituid kudumeid. Võib-olla ongi ainukesed kingitused söödavad. Võib-olla aga on vaikselt koosolemine kõige suurem kingitus sellel aastal, mida ma endale lubada saan. Ma lihtsalt ei taha minna poodi.

Kuuendaks. On veel hulk inimesi peale lähedaste, kellega viimati suhtlemine oli ammu-ammu. Kuid keda mu hingel ikka vahel vaja on, et ennast inimesena tunda. Vahest ma lihtsalt ei julge teile helistada, sest ma kardan, et teie olete sama ajahädas kui mina. Aga ma tegelikult tunnen teist puudust. Ja nii edasi tulevad ka seitsmendad ja veel teab mitmendad.

Ma pean kiiresti jooksma, et mitte oma elust maha jääda.

Advertisements