Juba paar nädalat  ootab fotograafilisi katsetusi järgnev positus. Aga et ma olen kannatamatu, siis ma lasen ta avalikkuse ette ilma piltideta. Esialgu võite kasutada kujutlusvõimet. Kui aparaat, mina ja heledam hetk ja kõnealune müts kokku satume, siis saab pilti ka.

Mul on uus müts. Soe ja minu arvates täitsa ilus.

Kunagi aasta alguses, veebruaris-märtsis, läks internetis lahti Selbu-maania. Tegelikult, kui öelda Selbu, siis tähistab see teatavat kindlat tüüpis Skandinaavia kindaid, sokke ja muid kootud esemeid. Nad on kahevärvilised ja ilusate mustritega. Nende kohta on üks raamat, mida mina näinud ei ole. Eestis mõnel inimesel vist isegi on see kena raamat.

Ühel hetkel tuli Kate Ganon Osbornil hea mõte, kasutaks sealt ilusat lillemustrit ja teeks ühe modernse mütsi. Ja nii ilmselt sündiski Ravelrys üsna populaarne Selbu modern barett.  Neid barette üha tuli ja tuli, Eestiski on mõned ilusad näited. Ma vaatasin neid ja arvasin, et see võiks olla üsna lihtne kudumine. Kaks värvi, ringselt ja mustrit jälgides. Ja ma olin mõni aeg tagasi ühe bareti kudunud. Ja kus see siis kõlbab, et kudujal inimesel on poebarett, või poemüts.

Nii ma ta kuskil veebruaris üles lõin ja mõne nädala jooksul muude asjade vahel ära kudusin. Mulle meeldib võtta pühapäevast üks tund, lebada voodis või siis istuda toolil magamistoas. Panna raadio kõvemaks kui meil tavaliselt on, ning kuulata Kukust Välismäärajat. See on minu rituaal. Ning nii ma ilmselt ka Selbut kududes tegin.

Lõng Titan Wool Winner, must ja roosa. Varras 2,5 põhiosas ja 2 servas. Ent kui ta oli valmis saanud, ei kõlvanud ta pähe. Soonikuosa oli liiga lai, seega oli ta lotu ja kukkus silma peale. Jama missugune. Ent see on ju arvatav. Ma ei oska teha proovilappe lõpptulemuses vajalike mõõtude saavutamiseks. Ma õieti ei tea, mis on minu peaümbermõõt. Eriti puudutab see proovilappe sellistele kriitilistele kohtadele, nagu soonikud, servad ja lõpetused. Siis tulid muud kohustused, muud huvid ja suvi. Mütsist pole suvel eriti lugu. Barett sai päris mitu kuud poolikute tööde, varraste ja lõngade sahtlis veeta.

Ent sügise saabudes kadus mu kudumistuju. Minu isu midagi katsetada kadus täielikult. Ma olin võimeline kuduma vaid edasi-tagasi vastavalt etteantud mustrile, milles on võimatu vigu teha. Eelistatuim oli pähekulunud muster, üksluine kudumine ja minimaalselt mõtlemist. Keerulisemate asjade jaoks ajumahtu ei jätkunud. Kuigi tagantjärgi tundub see olevat üsna petlik arusaam asjadest. Ent ilmad läksid mütsisõbralikuks ja teadmine, et sahtlis on müts, mida on vaja pisut parandada, ei andud asu. Ja nii saigi Selbu ühel päeval sahtlist välja tulla. Ma otsisin üles alustuse ja püüdsin harutada. See on aeganõudev ja üsna mõttetu töö. Siis püüdsin olla kavalam ja hakata harutama sellest nurgast, kus soonik läheb üle mustriks. Tahtsin korjata mütsiosa silmad vardale ja mõelda siis edasi. Harutamiseks ja silmade korjamiseks kulus kolm õhtut. Ja siis kahandasin silmi kõvasti vähemaks ja kudusin uue sooniku. Selleks kulus kolm tundi vast. Ja nüüd ongi mul uus kootud müts.

Ma olin esimesel korral seda kandes lausa üllatunud, kui soe on kahevärviline kudum. Ma kannan teda venitamata kujul, lodumütsina. Küll venitada jõuab edaspidigi. Ning ma  usun, et millegi kantava valmisaamine on mind innustanud järgmisi poolikuid töid sahtlist välja kaevama.  Ning nädalavahetus nägi mind lausa ajakirju lappamas, et midagi uut alustada. Ehk aitas just see väike töö mu kudumisharjumuse ja -innu tagasi tuua.

Advertisements