Täna ja praegu on tunne, et mitte miski ei sobi. Tegemisi on liiga palju, igale poole on vaja jõuda. Samas, mitte üheski kohas ei küsita: “Mis tunne sul on? Tahaksid sa lihtsalt rääkida.” Tundub, et kõik on justkui sunnitud käigud ja ettevõtmised. Eks see ole üks täiskasvanuks olemise vaev ja sund. Et kui tegelikult tahaks diivanil kõhutades raamatut lugeda ja kooki pugida, siis tegelikult on vaja koristada ja kokata ja numbritesse kaevuda. Ning nendes korda luua. Sarnaste kohustustena tunduvad ka kõik lähenevad pidulikumat sorti üritused.

Kuidas saab alles kolmekümnendates aastates avastada, et tegelikult inimesi ei huvitagi su elu ja mõtted eriti. Neil kõigil on enda mõtete ja eluga liiga palju tegemist. Ning samas on asju, millest ei oskagi veel rääkida. Mis toovad pisaraid ja kurbi mõtteid. Aga millel veel ei ole sõnu ja lauseid küljes. Homme tuleb vist igaks juhuks taskurätikuid varuda, ja helgemaid mõtteid ka.

Advertisements