Eelmistel aastatel on minu ema T-le sokke kudunud. Kindaid ka.

Oli soe augusti algus. Minu peas olid väikesed muremõtted seoses lennureisimise ja suure tööga. Ja et muremõtteid eemale peletada võtsin rohelist lõnga. Nädalavahetus oli mõnus ja soe, ning sokk edenes väikeste koduste tööde kõrvalt. Pühapäeva õhtul tegutsesime kõik õhtupäikese käes akna all. Mina kuulasin oma Brenda Daynei podcasti.
Seal soojas õhtupäikeses sai valmis esimene sokk. Siis tuli reis ja kiire-kiire tööaeg. Kaasa ma sokipaari ei võtnud. Tagasi tulles lõin üles teise soki. Et tööaeg oli pingeline ja istuv, siis nendel õhtutel, mil ma jaksasin kududa, edenes teine sokk aeglaselt. Aga ühel päeval ma vaatasin, et algab külm aeg. Septembri alguses võtsin siis aega ja lõpetasin soki ära. Esimesega läks kaks päeva, teisega ligi kolm nädalat. Aga tehtud nad said.triibulised sokid

Aeg läks ja ilmad läksid jahedamaks. Lasteaias eelistatakse kindaid, mitte sõrmkindaid. Neil on nii lihtsam ja kiirem. Ja nii sai Kullakeste üritusel üle loodud kinnas. Soonikuga on ju kõik lihtne. See peab olema päris pikk, et oleks soe ja mugav. Ja siis tuli koht, kus tuleb mustrit või midagi kuduma hakata. Miskipärast inspireeris roheline värv kasutama midagi rohekat ka kinda peal. Meelde tulid kuusepuud mu lumelinnu kinnastelt. Nii saigi mustrit kohendatud väikesele silmade arvule. Lumepilved ja päike teevad kindast pildi.

imgp1472a

Ent kuusepuu ei ole T lemmikasi. Ta oleks eelistanud koletisi või draakoneid või autosid. Või ämblikkegi. Aga mitte tavalisi kuusepuid. Hea küll, ehk siiski kuluvad ära.

Advertisements