Sügis on alanud. Ja mitmes mõttes.

Lõpuks ometi sai purki suvine suurtöö. Üle 40 lehekülje kirjanduse ülevaadet alkoholiennetuse teemadel. Printisin ta täna välja, saatsin ära ja asusin lauda kraamima. Tulehakatuseks, kaustadesse, laua peale järjekorda. See on hea tunne. Nagu oleks suur koorem kaelast ära saanud. Aeg tekitada ruumi uute jaoks.

Uusi asju sajab ja sajab kaela ka. Õppetöö on sellel aastal pisut teistmoodi. Seekord olen mina see, kes sisustab aega ja täidab seda targemaks saamise ja mõtlema utsitamisega. Esialgu üks kord nädalas ühele rühmale epidemioloogiat ja biostatistikat. Oktoobris kaks teemat edendusest ja samad teemad ka jaanuaris. Jaanuaris juba kraad kõrgematele tegelastele, magistriõppuritele. Ja need tuleb alles ette valmistada. Nagu näha, on mul huvitavad väljakutsed.

Lisaks vedasin ma paar nädalat tagasi koju ühe paksu raamatu, mis on vaja läbi õppida. Nüüd saab aega sellele pühendada. Sellest saab ettevalmistus järgmistele väljakutsetele.

Eile käisime kõik kolmekesi põhjaosariikides. Suhtlesime inimestega ja laadisime auto sügisande täis. Nüüd on meil kodus köögiviljanädal, sest kõik see kojusaabunu tuleb võimalikult kasulikult ära tarvitada. Ma olin juba ausalt öeldes kartnud, et sügisene küllus läheb minust see aasta suure kaarega mööda. Nii sai eile köögiviljapüreesuppi. Ja mul on uus lemmikõunakook. See, imelihtne ja maitsev. Ning isegi sobib minu ahju, sest jääb piisavalt õhuke. Ja kudusmisaega saab ka nüüd ilmselt pisut juurde. Viimased kuu aega on täielik kuduikaldus olnud.

Ja on veel üks projekt, millele tuleb tähelepanu pöörata.

Advertisements