Pühapäeval kuulsin ühte kurba uudist. Suri üks suure südamega inimene, kellega mul oli olnud au pisut koostööd teha. Et ma temaga päris igapäevaselt ei suhelnud, siis ma ei teadnudki, et ta tervis talle muret teeb. Ja seda ootamatum oli minu jaoks teada tema lõplikust lahkumisest. Tegin pühapäeval kooki ja meenutasin teda.

Tahtsin siis helistada vanematele, et kurta emale  oma muret ja nii too poole väiksemaks jagada. Aga siis tuli sealtki mitte väga rõõmsaid uudiseid. Ja nii ma siis istungi arvuti taga ja mõtlen tõsiseid ja kurbi mõtteid. Keegi meist ei ole igavene. Me kõik teame seda. Kuid praegu on seda minu jaoks pisut liiga palju.

Minu muu elu möödub liiga töiselt. Aga see saab varsti läbi. Ootan juba seda aega, kus saab kulutada aega ka kudumisele.

Advertisements