September on alanud. Uued kohustused on kätte jõudnud.

Nädalavahetusel käisime Kehtnas ema-isa juures. Õigupoolest oli isa seal üksi. Võtsime viimased kartulid üles ja laupäeval olime sünnipäeval. Üha tugevamaks muutub minu sees üks kummaline tunne.

Kui ma olin laps, siis mulle tundus, et minu koduküla on täitsa tore ja tugev küla. Inimesed on noored, lapsi ka päris piisavalt. Oli, kellega suhelda, kellega mängida ja asju ajada. Ja Kehtna oli ju seal samas lähedal. Ja nii tundus mulle kuni üsna viimase ajani. Siis hakkas elu tasapisi muutuma. Meie enda kodust lahkusid lehmad ja sead. Viimane lehmapidaja võitles haigusega ja loobus lõpuks lehmast. Varsti oli ta ise ka kadunud. Naabermajas on ka noored inimesed kohal vaid puhkuste ja nädalavahetuste ajal. Nii nagu minugi lapsepõlvekodus. Lapsi ja noori inimesi näeb vaid pühadel, puhkustel ja nädalavahetustel.  Ja nii omandab elamine seal hoopis teistsuguse värvi. Seda värvi näen ma üha hallinevast kuurikatusest, viltuvajuvatest ustest ja metsistuvatest aedadest. Seal elatakse, kuid see elu on sügisene. Just, õunad ja ploomid ning kolletuvad lehed annavadki sõna sellele uuele värvile. See on sügisene, talve ootav elu.

Ja koos sellega tundub, et minu lapsepõlve elus küla on tervikuna hääbuv. Võib-olla sellepärast, et ma enam ei suhtle sealsete naabritega. Pole ju aegagi, kui korraks tulla. Seega ma ei tea, palju seal väikesi lapsi elab ja kas keegi koolis käib. Kuid see metsaküla või kolkaküla hõng on hakanud vaikselt saabuma. Kevadel juttu ajades oli kuulda, et paari maja püütakse maha müüa, kuid ostjaid ei ole. Eks seegi ole märk kolkastaatuse saabumisest. Ma saan aru, et see on paratamatu. Kolkakülal on oma vaiksed võlud ja muutumine on kõige raudkindlam asi siin ilma peal. Kuid ometigi tõmbab mu süda kokku  nukrusest.

Advertisements