Erasmus universiteit

Et aeg läheb ja läheb, siis tuleb ikkagi kirja panna. Muidu kaovad detailid meelest. Oluline jääb küll püsima, aga sellest ei saa päris kõikidele rääkida.

koridor ülikoolis

Milline oli minu tüüpiline koolipäev?
Minu telefon äratas mind pool seitse. Kell seitse või pisut peale seda sammusin trepist alla hotelli söögisaali. Muidugi oli öid, mil ma olin juba tund aega varem unetuna passinud ja telefoniraadiost hollandikeelset juttu kuulanud. Hommikusöök oli üldiselt vaikne ja kodune. Seltskond ehitajaid, veel mõned suvekooli õpilased ja oligi kõik. Aga reede hommikul oli söögisaal täis Itaalia pensioniealisi prouasid ja härrasid. Mõned nooremad inimesed ka sekka. Seda parfüümide möllu, kulinate sära ja prouade jutuvada. Oodata ja trügida, et saada kohvi, sama toiduga. Üksik koht vadistavate prouade seas. Pool kaheksa väljusin hotellist ja võtsin suuna kesklinnast välja. Päike paistis ja oli mõnusalt soe. Tuul puhub Rotterdamis vist küll pea alati. Hommikune kiire kõnd oli minu jaoks trenni eest. Vahva oli vaadata jalgrattureid. Mehed ülikondades, naised kostüümides. Mõni räägib telefoniga ja mõned teised veavad lapsi. Ja mitte ükski neist ei kandnud kiivrit. Esimest kiivriga jalgratturit nägin ma alles reede hommikul. Minu tee viis läbi Kralingeni linnaosa. Seal on kortermajad, pikad tänavad, palliplatsid ja väikesed poekesed. Siis mäest üles ja oligi ülikool. Hommikused interneti-minutid ning oligi loengusse minek. Hommiku sisustas Johan Mackenbach ja uurimismeetodid rahvatervises. Sellele järgnes lõuna ülikooli sööklas. Tavaline lõuna sisaldas endas supi, suure kukli, salati ja mina lisasin sellele alati täismahla. Kõht kõvasti täis, oli aeg väikeseks pausiks ja siis jälle loengusse. Sedakorda Alfredo Morabia ja epidemioloogilise mõtte ajalugu. See oli vaimustav loeng. Üks selliseid kohti, kus sa oled kui väike laps, kes kuulab olulisi lugusid. Siis saad aru, et tegelikult on maailm hoomamatult suur. Ning see, et Eesti on nii väike võrreldes maailmaga, teeb maailma justkui omakorda veel suuremaks. Igatahes pikenes mu lugemisnimekiri oluliselt.  Loengud kestsid umbes kuueni. Tavaliselt läksin ma siis Wifi-ruumi ja asusin kodustega suhtlema. See oli ainus võimalus lapsele “Tere ja head aega!” öelda. Esimestel päevadel läksin ma tagasi mööda Maasboulevardi ja imetlesin jõge ja vaateid. Ent nädala teisel poolel meeldis mulle mööda hommikust teed tagasi minna. See oli vaiksem ja kuidagi kodusem.

kameeleon

ülikooli halli värvi koridor

Millega sisustada õhtuid. Esmaspäev oli pühendatud söögiotsingutele. Hollandi häda on selles, et enamus söögikohti ja poode sulgevad oma uksed juba 17.30. Mis tähendab, et koolipäeva lõppedes olid minu variantideks: 1) otsida üles lähim lahtiolev kohalik toidupood 2) minna McDonaldsisse 3)kulutada suurem summa raha ja minna restorani. Et ma pühapäeval olin valinud variandi number 3, siis see tundus mulle liiga kallis. Hotelli lähedale jäi restoranide ja poodide piirkond, ning ühes rahvarohkes söögikohas nimega Bazar sai siis ka kõht täidetud. Esmaspäeva õhtul katsetasin siis varianti number 2. Ausalt öeldes oli see pigem masendav sööming. Hollandi McDonalds on vaeste inimeste üsna must söögikoht. Asja tegid hullemaks ülbed tuvid, kes oma noosi tahtsid saada ning minu igatsus perekonna järele.

laevad majade vahel

kunst seinal

Teisipäeva õhtu oli eriline. Selle veetsin ma koos Rotterdami kudujatega Hoofdstuk II. Enne sõitu kirjutasin ma Ravelry-s Hollandi gruppi ja Puk võttis minuga ühendust. Hoofdstuk on ilusa interjööriga restoran ja kohvik. Raamaturiiulid lookas raamatutest ja väga meeldiv teenindus. Sai jutustada ja kududa ja kohaliku eluga kohalike läbi kohe palju tuttavamaks. Puk näitas mulle ka möödaminnes lähimat kohalikku toidupoodi.

knitters of Rotterdam 1

with knitters of Rotterdam 2

knitters of Rotterdam 3

finishing a nupp

Kolmapäeva ja neljapäevase õhtusöögi  aitas sisutada Albert Heijn. Kasutasin juhust, et süüa vabalt ühte Hollandi mõnusamat maiust Stroopwafelit. Tegemist on vahvlitega, mille vahel on karamell. Kõhtu täitvad ja kaloririkkad. Mõnusad kohvi kõrvale.  Vastupandamatult hea maitsega. Ega ma nädala lõpu poole suurt midagi muud ei jõudnudki teha. Hotelli, pisut arvutist artikleid piiluda ja siis magama. Kui magada võimaldati. Hotelli taga oleval tänaval oli vist mingi peopidamise koht. Ja kolmel ööl oli seal siis üritus – diskotümpsu oli õnneks vaid ühel ööl, kuid jutuvada jätkus pea neljani hommikuti välja.

making a group photo

Neljapäeva õhtul oli suveprogrammi vastuvõtt ülikooli lähedases kaunis restoranis In den Rustwat Restaurant. Uhke palmisaal ja külluslik aed olid taustaks jutuvadale ja muljetevahetamisele.

reception

Reede õhtul lõpetasime tavalisest pisut varem. Viimane päev ju kursuste jaoks. Täitsime selle pisikese poodlemisega, ning einega MacDonaldsis. Pool kaheksa koju jõudes taipasin, et nüüd ongi kõik. Homme on ärasõit ja rohkem enam seda linna ei näe. Panin mugavamad jalanõud ja kampsuni selga ning läksin viimaseid hetki linnast püüdma. Eesmärgiks lähemad sillad – Erasmusbrug ja Willemsbrug.

on the Erasmusbrug

Laupäeva hommikusöögil mul vedas, itaallased alles magasid. Kui ma kell 8 kodunt väljusin koos fotoaparaadiga, et minna veel viimasele jalutuskäigule, siis nemad olid jõudnud hommikusöögilauda. Laupäeva hommikul käisin veendumas, et ülikooli meditsiinilinnak oli mu hotellile lähemal. Sealne ümbruskond on eriti kunstilembene, olles koduks mitmetele kunstimuuseumidele ja  Hollandi arhitektuuriinstituudile. Meditsiinilinnaku taga algab juugendstiilis linnaosa, ning ringiga jõudsin poodlemispiirkonna juurde välja. Siis tagasi hotelli, viimane pakkimine ning tee kodu poole võis alata.

Rongijaam ei ole Rotterdamis keeruline. Võimalik on osta piletit automaadist ja trepist üles minnes kassast. Olin plaaninud enne 11 väljuvale rongile jõuda. Kogemata jõudsin tund varasemale rongile. Aga sellest polnud üldse midagi hullu. Oligi aega ringi vaadata lennujaamas. Mu meel läks päris rõõmsaks, kui noored Eesti  jalgpallipoisid sama lennuki peale registreerusid. Oli justkui kodune. Turvakontrollile ei meeldinud mu seljakotis olnud vihmavari. Uuris seda ja lubas siis edasi. Lennujaamas ei suutnud ma vastu panna ja soetasin ühe hea raamatu.
AirBalticu lennu peale tuli kohati üsna kummalist rahvast. Kaks meest, kes ei rääkinud inglise keelt. Nad tulid eraldi, ent nad olid sarnased: venekeelsed ja ilma pagasita. Olgu, ühel oli pisike üsna tühi seljakott, ja sellele lisaks tollivabast tsoonist ostetud viinapudelid. Oli venekeelseid mammisid, kes üsna ähmi täis lennukiga reisimisest. Lennukisse saades olid ühel pool minust venekeelne paarike ja teisel pool üks mees. Tõuseme õhku ja see, millega mees üle vahekäigu hakkama sai, jääb minu jaoks ülimaks mõistatuseks. Nii, kui võis turvavöö avada ja hakati jooke pakkuma, ostis mees endale Smirnoffi mingi mahlaga lahjendatult. Pudeli suuruseks 275 ml, kanguseks umbes 4-5%. See avati ja tarvitati kiirelt. Seejärel tõmbas mees kotist teiste täpselt samasuguse pudeli, avas ja tühjendas. Veerand tundi või umbes nii hiljem kutsus ta stjuardessi. Neil ei olnud mahti tulla ja nii ta kihutas ise lennuki tahaotsa. Peagi naases ta järgmise kahe pudeliga. Maandumisel lõpetas ta neist viimast. Seega oli ta tarvitanud umbes pooleteise tunni jooksul üle liitri alkoholi sisaldavat vedelikku. Minu jaoks hämmastav. Riias maandudes sain veel ühe doosi eksootikat. Et seni olid kõik lennukid sõitnud hoone juurde ja inimesed “torude” kaudu lennuki peale ja sealt maha saanud, siis pidasin ma seda loomulikuks ja ainuvõimalikuks. Ent ma eksisin. Riias tervitas meid õhk, trepp alla ja buss. Tallinna lennuki peale astudes oli eestlasi juba palju enam, eestikeelset jutuvada kostus mitmelt poolt. Kummaline on see, kuidas Tallinna lennujaam tagasi tulles tundub kodune ja oma. Ma pole ju seal seni praktiliselt kordagi olnud. Ilmselt teadmine sellest, et varsti saab oma koju, oma keeles rääkima ja oma inimeste sekka aitab kaasa.

Ma praegu rohkem ei jaksa pilte panna. Pikaks läheb. Tegelen mõnekaupa nende töötlemisega ja üles riputamisega. Varsti jälle.

Advertisements