Ärkasin vara. 5.30, koos hümniga astusin ma voodist välja ja asusin hommikusele rutiinile. Pisut blogisid ja kell 7 olid valmis nii hommikukohv kui ka puder. T ja R ka üleval ja söömas. Kell 8 pakkisime kotti ühe koogi, (mul on hea meel, et Pille parajasti sellest imeheast koogist just nüüd blogis), morssi, tagavarariided ja igaks juhuks ka ühe vihmavarju.

jommu

Nii me siis kolmekesi läksime, Lodjakoja juurde. 8.47 olime seal esimesed. Õige pea saabus ülejäänud seltskond ja võisimegi Jõmmu pardale astuda. Pakid paigas, võtsime koha laeva lael lambanahkadel. Pildistasime ohjeldamatult Tartut jõe pealt, sildu ja hooneid.

ikroonuaia

vabaduse

jalakäijate

kõrge ja kaunis

uhke ja üksildane

kandiline kalda ääres

töine

Mari-Johanna

Emajõgi oli vaikne ja rahulik. Linnast väljas olid linnud, kalamehed ja väikesed paatide panipaigad. Oli üks kormoran, täitsa palju haigruid, mõned jäälinnud ja veel hulk erinevaid linde. Oli kõrkjaid, kuppe ja pajuvõsa. Laeva katusel päikese paistes lamades oli palav ja uinutav.seisan uhkelt

eakad asjad

kõrge Kavastu sild

Tristan

suvi

Pisut enne Peipsile jõudmist organiseeriti mast püsti ja Peipsil pandi puri ka üles. See on ülev tunne, kui sa oled väikeses laevukeses uhke purje all. Ning sa oled väike, sest tuul kannab sind, laine õõtsutab üles ja alla, ning sa liigud. Aru saad sellest muutuva kaldajoone ja kalavõrgumärkide järgi.

lai ja käänuline

mast püsti

puri

Kuskil Kolkja kandis pandi mootor tööle ja ots pöörati ringi. Puri võeti maha ja lapiti kokku. Ja sõit kodu poole algas. Vastu lainet sõites oli üsna kehva olla. Näod läksid valgeks ja jälgiti kiivalt silmapiiri ja otsiti mälusopist nalju, et unustada kehvem enesetunne.

Istusin laevaruumi ühes ukseavas ja jälgisin merd. T oli selleks ajaks juba nii väsinud, et heitis pikali ja magas lambanahal. Laev krigises ja kõikus. R oli ka seal samas lähedal. Lained pritsisid vahel, nii et prillidel olid piisad. Ja ma olin õnnelik. Õnnelik, sest minu kõige kallimad inimesed olid koos minuga ja me liikusime kodu poole.

õhtu

Siis jäi mootor seisma. Vägeva kõikumise saatel pöördus laeva nina jälle põhja poole ja me triivisime. Päris hulka aega. Laeva moorit üritati uuesti käivitada, kuid ebaõnnestunult. Üha uuesti ja uuesti ja ikka edutult. Kuskil Kolkja kandis (jälle), pandi ankur sisse. Ei olnud mõtet enam kaugemale põhja triivida. Ja aeg muudkui läks, näod läksid valgemaks ja jutud harvemaks. Päike vajus madalamale ja lained olid kord suuremad, kord päris rahulikud.

Pool üheksa võeti ühendust piirivalvega. Piirivalve soovitas kalureid ja need said meile appi tulla. Uudis sellest tegi tuju rõõmsamaks. Peagi paistiski väike kalalaev lähenemas. Kinnitati otsad ja tõsteti ankur. Teine kalalaevuke tuli meile veel vastu ja suunas meid sadamas. T jaoks oli see väga põnev. Me suundusime Kolkjale. Pimedus saabus just siis, kui me kohalike uudishimulike silme all laevast oma kraami välja tõstsime. Rannarahvale omaselt pakkusid lahked kohalikud kuuma teed ning kätepesuvõimalust. Ja peagi tuli buss, kuhu pakiti asjad ja väsinud merehädaliste seltskond alustas koduteed.

Ühel hetkel läbi öö sõites tuli bussi värsket viljalõikuse lõhna. Ja tõepoolest võis aimata kombaini öös töötamas. Pool 12 olime kodus ja vajusime vooditesse.

Advertisements