Olin sellel nädalavahetusel täiesti üksinda Tartus. Reedest esmaspäeva hommikuni. Teised olid maal. Kudusin kuni jaksasin, käisin korraks Hansapäevade meluga tutvumas. Võib-olla olen ma vanaks jäänud ja täiesti oma emasse läinud, aga mulle väga ei meeldinud. Rahvast oli liiga palju. Vaatasin käsitöö lette ja vaid paaris kohas tekkis mõte: Oh, see on ilus, seda ma tahan. Mind millegipärast ei pane vaimustusest ohkama salomoni sõlme tehnikas pont¨od, mis on tehtud mohääri-akrüülisegusest lõngast. See tuletab mulle kohe meelde emotsiooni, mis mind valdas, kui ma oma oran¸i salli valmis sain ja endale külge riputasin. Peeglist paistis 10 kilo raskem inimene, kui ma tegelikult olin. Või masinal kootud muumidega lastekampsunid.

Ilusad siidsallid olid need, mille puhul mu silm särama läks. Ning vilditud uhked õhkõrnad sallid. Millegipärast sellistes türkiissinistes toonides olid eriti ilusad. Ühe sallimüüja juures meeldis see, et autori kohta oli materjal müügitelgi küljes. Need sallid seal ei olnud anonüümsed, vaid kunstiteosed.

Minu jaoks kõige kõvema tegija püüdsin ma pildi peale ka. Temast oli võimatu mööda minna ilma imetlusnaeratuseta. Väga asjalik noor sepp oli.

sepapoiss

Edasi läksin turuhoonesse, et normaalsema hinnaga kurki ja tomatit varuda, ning oliki kõik. Võib-olla järgmisel aastal tahan uuesti trügida.

Advertisements