ritsikas lille peal

Jaanidest on juba nädal möödas. Millised siis olid meie selleaastased jaanid? Traditsioonilised on kõige õigem öelda.

tulega

Meie jaanituli oli Kehtnas, väike ja rahulik. Vara läksime magama, sest jaanipäeval käisime Tallinna lähedal R vanematekodus. Me oleme nii teinud vist kõik need aastad, mil T on meiega olnud. Edasi oli Kehtnas töö- ja puhkelaager. T jaoks sisaldas see hommikust õhtuni õues olemist ja täditütrega mängimist. R putitas iidvana arvutit ja mina tegin erinevaid asju. Aitasime kõik koos maasikatele võrgud peale. Veel sai pisut õmmeldud.

vanavanaisaga

Ma olen õmblemisest võõrandunud. Praegu ei võta ma hea meelega õmblusmasinat välja. Vaid siis, kui teisiti ei saa. Ja keerulisi asju keeldun õmblemast. Ometigi olen ma õmblemist nautinud. Ent see ei olnudki nii hull.

Laupäev oli meil tähtis päev – suguvõsa kokkutulek Viljandimaal. Õigupoolest oli see vaid mu vanaisa ja vanaema laste ja lastelaste ja laste-lastelaste kogunemine. Seda mõnusam oli olemine, sest teadsin enam-vähem kõiki. Rõõmustavalt palju oli väikeseid lapsi. Eks nemad tasakaalustavad vanema põlvkonna vaikset hääbumist.

perepilt

Laupäeva õhtul bussiga Viljandist Tartusse sõites oli aega mõtiskleda Viljandi ja Viljandimaa fenomeni üle minu jaoks. Viljandimaa ja väike Viljandi on minu jaoks erilised, romantilised kohad. Põhja-Eesti lameda maa tüdrukule mõjuvad sealsed pinnavormid väga võimsalt. Künkad ja ürgorud, vaated üle oru, ning kurvilised teed, mis teisele poole orgu viivad. Orupõhjas allikad ja tiigid. Metsasalud ja nende varjus ilusad vanamoodsad majad. Mul ei ole olnud õnne käia suviti vanaema juures ja seal nii-öelda maal suve veeta. Minu kodu oligi maal ja see romantika ei olnud minu jaoks eriline. Aga mul oli Viljandimaa, isa lapsepõlvemaa. Igal suvel sai sinna mindud, autoga ja mitmeks päevaks. Sai läbi käidud suur osa isa õdedest-vendadest ja nende peredest. Ning kokkutulekud ei olnud ka minu jaoks midagi eksootilist. Pigem on ka kokkutulekud omamoodi romantilised.

hüppab ühel jalal

Kõik need suvised reisid olid ajad, mil sai kuulda vanemate inimeste lugusid.  Nii on lõpuks juhtunud nii, et kõikide nende majade ja talude taga on lood. Viljandis on mõned majad, mida isa on mulle näidanud ja lugusid rääkinud: siin ma olin kooli ajal korteris ja seal on minu kool. Kõik need lood, mis siis kooliga olid seotud. Ringi sõites rääkis ta ikka, et siin sai ratastega ujumas käidud, siin metsa tehtud, siin metsas peidus oldud. Siin töötasin sellel ajal ja teises kohas teisel ajal. Ja mitte ainult isa jutud, isa on suure osa oma elust veetnud Viljandimaalt eemal. Aga ka tädide ja onude ja nende laste jutud. Ma arvan, et kõik need lihtsad jutud sellest, kuidas inimeste eluteed läinud on, ning nende seotus ilusa maastiku, armsate majade ja tolmuste teedega on teinud Viljandimaa mulle armsaks ja romantiliseks. Ühelgi teisel linnal või piirkonnal ei ole sarnast romantilist aurat minu jaoks. Võib-olla siis tekiks, kui ma koliks Tartust ära ja tuleks seda paarikümne aasta pärast vaatama. Võib-olla pean ma pisut vanemaks saama, et osata hinnata Raplamaa ilu.

teevad pilti

Mulle tundub, et ma pean T-d varsti üsna palju Raplamaal ringi vedama, talle lugusid rääkima. Laskma tal kuulata minu ja ema-isa juttusid inimestest ja asjadest, mis juhtusid meie lapsepõlve ajal ja mis on neist inimestest nüüd saanud. Tegema seda nii, et tal on neid huvitav kuulata. Ehk siis on keegi, kellele Raplamaa ja Kehtna on romantilised kohad.

Järgmist nädalat sisustab töö. Nokitsen andmestike kallal, et varsti mõelda numbrite tähenduse üle.

Advertisements