Ei ole ma väga Anthea Turner. Suurpuhastus jäi üsna poolikuks ja pealiskaudseks. Aga sellest me ei räägi, sest on muud asjad, mis hinges kripeldavad.

Ühel neljapäevaõhtul T-ga lasteaiast koju minnes sain ma telefonikõne. Meile pakuti lasteaiakohta linna lasteaias. Asukoht kuulus sobivate piirkndade ringi ja nii me siis võtsime koha vastu. Käisin koosolekul ja sõlmisin lepingu. Ja siis tuli hirm. Rühm on kindlasti suur ja kasvatajaid ei tea ka. Ja hakkas ka kahju lahkuda väikesest rühmast, toredatest kasvatajatest. Aga raha otsustab kõik.

Eile oli T-l viimane päev väikeses toredas eralasteaias. Ja T järel koju kõndides valasin ma pisaraid. Ka R rääkis, et oli hommikul kasvatajaid kallistanud ja tänanud. Ja nüüd varahommikul siin sellele tagasi mõeldes tulevad ka pisarad. Ma ei tea miks. On see lihtsalt karika täis-saamise tunnus. T tahtis sinna minna, tal oli seal igas vanuses sõpru. Ma nautisin ta rõõmu ja uusi sõnu ja teadmisi. Neid tuli iga päevaga. Ma tean et T on nagu ¨vamm, mis neid enda sisse imeda suudab. Ehk on sügisel algav lasteaia etapp võrreldav ja samaväärne.  Aeg näitab.

väike kaar

Võib-olla ma kardan muutusi? Ilmselt mitte kõiki, aga ühte osa neist. Ilmselt ei taha ma kokku puutuda ebakindlusega. Viimase aja ühiskonnaelu kallab seda ämbriga. Ja põgeneda ei ole tegelikult kusagile. Kohati tundub mulle, et minu kui inimese võime midagi paremaks teha on kaduvväike. Ning see, et valitsuse kasutatav ideoloogia on minu omaga vastuolus, võimendab seda tunnet veelgi. Minu igapäevaelus on justkui paralleelmaailmade efekt. Oma tööalases elus ma tean, millised väärtused on olulised ja ühiskonna heaolu suurendamisse panustavad. Ja riigi tasandil ma näen nende väärtuste jalge alla tallamist, nendest üleastumist ja nende mõnitamist. Nii tekibki tunne, et mida ma tühja rabelen ja vastuvoolu ujun.

Nii keerulised ja kurvad mõtted toimeka ja tähtsa päeva varahommikul.

Advertisements