Nädalavahetus oli vaikne ja kodukeskne. Reede sai veedetud konverentsil. Konverentsid on head kohad teemavaldkonna inimeste meelsuse ja mõtete tunnetamiseks. Ettekande tegemise kui kunsti analüüsimiseks ning sellele vastavalt oma ettekandele korrektsioonide tegemiseks. Lisaks oli mul kaasas magistritöö kaitsmise mittekohustuslik osa. Minu tänusall ei olnud reedel veel valmis. Ja neljapäeva õhtul saigi tehtud plaan: konverentsil koon nii palju lehemotiive, kui iganes jõuan. Koju tulles ja nädalavahetus kuluvad otsamotiivide kudumiseks ja viimistlemiseks. Pühapäeva hommikul saigi varras välja ja pärastlõunal lõngaotsad peitu. Õhtul pesu ja venitus.

Täna hiilisin töölt pisut varakumalt koju, et mõelda homsele kõnele. Ning muidugi kasutasin juhust, et homme minu juurest lahkuvat kaunitari jäädvustada. Viisin ta murule lebama, lillelõhna nuusutama.

lamav kaunitar

lilledes

detailid: roosilehemustriga keskosa

roosilehed

teemandimustriga serv

teemantserv

Pikkus umbes 180 ja laius umbes 50 sm.

Meeldetuletuseks: lõng Titan Merinos Extra, varras 2,5 mm. Lõnga kulus alla 100 grammi, umbes pakun et kuskil 70 grammi. Õrn ja naiselik sai. Minu pitsikudumise soolikas aktiviseerus vist üsna korralikult. Salli kudumise ajal oli mul küll mõte, et ahh, võtaks vardad välja ja alustaks midagi muud. Näiteks Aeoliani või mõnda haapsalu salli oma  uuest raamatust. Aga eks seda jõuab veel.  Miks ma tahtsin pooleli jätta? Kui muster on selge, siis on lihtne ja lausa igav. Teised ilusad sallid tundusid olevat palju põnevamad. Aga teadmine, et teisi ma ilmselt ei jõuaks enam valmis kududa ja närvitseda ja ööd veeta kududes ma ei oska. Ning endale kindlaks jäämine on ilmselt ka magistritöö protsessi iseloomustav nähtus.

Advertisements