Ma hakkan väsima ja tüdima. Majanduskriisist muidugi. See teeb inimesed üsna õnnetuks ja kurjaks.

Võib-olla me olemegi oma olemuselt kurjad ja tigedad tädid, kes muud ei tahagi, kui viriseda ja õelad olla. Ning majanduskasv ja raha pangaarvetel paneb meid purju ja peidab tigeduse.

Tegelikult ma seda ei usu. Ma usun, et inimene on siiski olemuselt hea. Eriti, kui anda talle võimalus. Aga praeguse aja mõte on selles, et vaja on hakata teistmoodi mõtlema. Ning see on üsna keeruline.

Õigupoolest ajendas seda varahommikust kirjatükki üks Eesti Päevalehe tõlkelugu.  Mingil kummalisel moel kajastab see lugu hästi minu mõtteid seoses olukorraga. Kui kriis algamas oli, siis oli minu sees mõte: “Väga hea, nüüd on inimestel võimalus näha kui palju nad sõltuvad rahast ja teistest inimestest, võimalus mõelda sellele, mis on elus oluline ja mis mitte.” Ning tõepoolest, on viimase aja Eesti poliitilised vaidlused andnud väga selge pildi sellest, mida Eesti ühiskonnas peetakse oluliseks ja mida mitte. Raske aeg justkui tooks korraga välja kõik need küsimused, millele vastamist me headel aegadel oleme edasi lükanud.  “Kui palju on elamiseks vaja, mis on inimese põhivajadused?” “Kuidas mõõta ühiskonna edukust?” Ma olen ammu kahelnud SKP võimes mõõta ühiskonna arengut, sest tegelikult mõõdab ta ju väga väikest osa ühiskonnast. “Kas ühiskond peab arenema, kellegi eesmärgi poole liikuma?” Ja kui peab, siis kelle eesmärk või arengusuund on “õige”?

Salamisi südamepõhjas ma loodan, et paljud inimesed astuvad väikese sammu nende küsimuste vastustele lähemale, või suudavad anda neile teistsugused vastused kui seni. Aga ka nende küsimusteni jõudmine võib olla suur ja valus samm. Minu esimesed väga valusad otsused on tehtud. Kuid ma ei ole nendega rahul, sest need teevad õnnetuks mitte ainult mind, vaid ka minu lähedasi. Eks me siis peame ise õppima asendama seda, mida muidu raha eest saab.

Advertisements