Kes keeras soojakraanid kinni? Ja unustas vihma aeg-ajalt tilkuma?

Õnneks oli Tallinna-reis ainult kaks päeva ja siis oli suhteliselt soe. Ja toasolemise aeg domineeris muidugi ka. Oleks õueüritused olnud, oleks ma ametlikult haige. Aga nüüd on vaid pisut nohu ja valusat kurku.

Muideks, valutava kurguga on hambaarsti juures üsna ebamugav käia. Ila jookseb ja neelata muutub üha valusamaks. Ja köhimine on üsna ebasoovitav, kui sinu suus tehakse tööd juurenõeltega. Aga see läheb mööda. 
Ma loodan väga, et ilm järgmise nädala lõpuks paraneb nii palju, et järgmine kodunt ära olemise puhul külmetuseohtu ei ole. Vastasel juhul ma ei taha konverentsile minnagi.

Ma aeg-ajalt imestan nii enesestmõistetava asja üle, nagu seda on laste liikumisvajadus. T esindab puhtal kujul seda tüüpi, kes hea meelega mängiks päev otsa jooksmisega seotud mänge. Kui me tuleme kahekesi ja jala lasteaiast koju, siis ta enamuse sellest teest jookseb. Tee pikkus on vist umbes 2 kilomeetrit. Sobivate jalatsite korral sörgin ma temaga kaasa.
Eile tulime jalgrattaga. Oma suhteliselt väikesel kolmerattalisel saavutab ta sellise kiiruse, et ma jooksin täie kiirusega kaasa. Kontsadel. See andiski sooja mulle. Kuigi ma kahtlustan, et aitas kenasti kaasa ka kurguvalu arenemisele mõnusaks köhaks. Kuid see kaks kilomeetrit jalgrattaga mässamist ja kihutamist vaheldumisi ei olnud talle piisav. Juba koju jõudes nõudis ta: lähme poodi! Aga õhtusöök oli ennem ja peale selle söömist käis ta nagu uni peale, et vaja on minna sporti tegema. Isa teadis, kui külm väljas on ja soovis oma nina mitte välja pista. Mina teadsin ka, kui külm on. Tegime siis kompromissi – jookseme lähima poeni. Meil on eilsest uus lähim pood – tuttuus Lembitu Konsum. Sellega kaasneb uuendatud ristmik ja lisafoor ning uus bussipeatuse koht.  Peale poest koduni jõudmist aga oli jooksmisvajadus ikka veel täitmata. Nii me siis läksimegi Tammekale. Ja T jooksis. Väravast mänguväljakuni, põhimõtteliselt ühe jutiga. Tagasi tulime väikese ringiga. Ja ikka joostes. Ma usun, et ta oleks veel jooksnud, kui ma oleks lubanud ja viitsinud temaga õues olla.

Põhimõtteliselt ma saan aru, et tema lasteaiapäevas ei ole enam nii palju jooksmist. Kuna ruumid on pigem väikesed, siis lasteaias toas jooksmist ei lubata. Ja kui on vilets ilm, siis õue väga ei saa. Ning hommikupoolsed tegevused on üldse pigem mõtlemise ja käelise tegevusega seotud, siis jooksmise aega jääb lihtsalt väheks. Eks me siis peame temaga koos jooksma õhtuti.

Advertisements