Loetud päevad on aega.

Tunne ei ole hea. Häirivad mitmed asjad. Enda laiskus ja võimetus asja korraga lähedalt ja kaugelt näha. See, et oluline isik jääb alati tehnilistesse probleemidesse kinni ja ei näe sisulisi probleeme. Tõstame juppe edasi-tagasi, püüame näha üldpilti ja takerdume sisukorda.  Stiilid on lihtsalt erinevad. Tõsiselt erinevad. Mõneti on see kiitus Kadrile. Ega ma ise ei ole ka endaga rahul, aga ma paraku ei oska endast nii välja minna, et sellest kasu oleks.

Oma tekst on justkui liiga oma, liiga püha, et seda lõikude viisi maha kustutada ja uuesti alustada. Või teinekord ei näegi mitte ühtegi neist paljudest vigadest. Ma kipun kirjutama liiga keerulisi lauseid. Ja siis tuleb Liina-Mai ja ütleb need sõnad, mida ta ikka on mulle öelnud: igas lauses üks alus ja öeldis, mitte rohkem. Ja samas ma tajun, et selle töö reeglid on teistsugused. Kindlalt paigas ja ranged. Ja minu teine mina tahab olla mässav teismeline ja öelda, et ma ise tean kõige paremini. Ja hetk hiljem jookseks küsima mingi detaili kohta, mis võib-olla pole üldse määrav.

Just nagu oleks mu ette pandud liiga suured riided, või liiga peene pihaga balletikleit ja liiga pikkade paeltega sussid. Kasvagu ma nende sisse ja esitagu midagi.

Mul läks lihtsalt uni ära. Pool viis juba.

Advertisements