Vaid üks kord on jäänud seda, et ma neljapäeval ja reedel istun seminariruumis ja kuulan ja mõtlen ning vaidlen. Just selle seltskonnaga ja selle konkreetse eesmärgiga. Ehk, siis õpin, olen seminaris/loengus või teen ettekannet või eksamit.

See on olnud päris huvitav teekond. Ma võin olla väga õnnelik, et ma just koos nende inimestega sattusin õppima seda, mida me selle kahe aasta jooksul õppisime. Ühest küljest kõik see koolimaterjal, need teadmised ja põhimõtted, mis tuli omandada ja tagasi peegeldada. Aga teisest küljest ka see teadmine, et on sarnaste huvidega erinevate taustadega inimesi. Ma ei ole üksi ja seega ei ole see minu kiiks.

Ma mõtlesin tänase magistriseminari jaoks juttu välja. Et mul sisu väga ei ole, vaid on sisemised kummalised “pseudo” probleemid, siis ma tahtsin neist rääkida. Aga eriti ei suutnud. Järelikult ei olnud see õige koht. 

Nädala head uudised on see, et mu referaadi-koostamise-oskus on kiidetud heaks. See, kui professor, kes on oma ala pikaaegne korüfee ütleb kiitvalt on kui päikese pai hinge jaoks. Nüüd võib tegeleda järgmiste asjadega. Lahti lüüa Stata ja süveneda nendesse numbritesse, mida ma väga kardan. Ma loodetavasti tüütan varsti inimesi, keda ma ähvardanud olen tüüdata.

Ja veel üks uudis. Kodus muutuvad rutiinid. Väike poiss on kasvanud pisut suuremaks. Ta läheb uuest nädalast suuremate lastega koos lasteaeda. Sinna, kus Elsa kodu aknast paistab ja mis teeb minu koju-tööle mineku ringid loodetavasti pisut väiksemaks. Ja võtab ära igapäevase vajaduse sattuda kesklinna. Sellest viimasest on natuke kahju. Minu arvates on Tartu kesklinn ilus koht, ja natuke auasi on seal elu sees hoida. Aga ma olin justnagu puuga pähe saanud, kui juhataja palus tuua arstitõend ja kasvatajad rääkisid võimlemisriietest. Varsti tulevad koolikotid ja suusad ja ma ei tea mis veel. Mootorrattajupid ja õlled ja tüdrukud. Ja siis ma olen vana ja minu teadmised ja näpunäited ei loe enam midagi.

Advertisements