Kalender näitab juba väga mitmendat märtsi. See peaks tähendama, et mul võiks olla juba päris pikk fail tähtsat tööd. Aga ei ole. Ja isu kirjutada ka ei ole. Haigus ajas mind ratta pealt maha. Koolitöid on natuke liiga palju ja need ei ole lihtsad tööd.

Ja on haigusi, mis tulevad ja lähevad, et tagasi tulla. Ja siis nad ajavad pea vatti täis ja enesehinnangu täitsa madalaks. Ma juba mõtlen, et lähen ütlen juhendajale: Ma ei saa ega taha seda praegu teha. See ei vaimusta mind. Sellel tööl ei ole praegu minu jaoks midagi olulist öelda. Aga ma ei tea, mis oleks praegu oluline.  Ja nii ma siis tiksun, muremõtted peas ja sadaseitse tööd ootamas. Koduabiline kuluks ka praegu ära.

Nädalavahetusel käisin Tallinnas koolitumas. Üle hulga aja oli täitsa tore kaaslastega aega veeta. Käisime Sauel õhtust söömas ja nautisime oma alla tipu esitlust nakkushaiguste epidemioloogia teemal.  Ma pole aastaid saanud Tallinnas olla nii, et on olemas koht, kus võib ennast lõdvaks lasta (pikutada, magada, isiklikke mõtteid mõelda). See on Tallinnast teinud karmi ja koleda koha. Kui ei ole kodust kohta ja viibida vaid avalikus ruumis, on Tallinn väsitav ja vastik. Tegelikult saan ma aru, et ma olen juba nii vanaks jäänud, et ma eelistaks iga kell oma voodit ükskõik millisele teisele voodile maailmas. Aga kodune koht Kassisabas tegi Tallinna inimlikumaks, kodusemaks ja mugavamaks. Kui on kodu, siis võib Tallinnas isegi elada.

Ma ei tea, kuidas teha asju nii, et ma nendega rahul oleks. Seega kuulete viginat siit veel üsna pika aja jooksul.

Advertisements