3. märtsist aastast 2006 on selle blogi vanim sissekanne. Selle aja jooksul olen kirjutanud 196 postitust. Teiste abiga on tekkinud 101 kommentaari, mis ei ole spämmikasti lennanud.

Kui ma alustasin, siis ma mõtlesin, et see saab peamiselt olema lapseblogi. Aga ju ma siis ei ole nii hea ema, et suudaks jagada enamat oma lapse elust. Võib-olla väikesed tükid ongi kõige parem. Aga seda võib ju ometigi aimata, et minu laps on mind palju õpetanud.

Siis tahtsin ma jagada kudumist ja võib-olla muudki käsitööd. Ilmselt on seda päris hästi palju teinud, sest 40 posti selles kategoorias on päris palju. Aga Ravelry on viimasel ajal see koht, kus on hea asju jäädvustada. Mu Flickri fotoalbumis hakkab tasuta piltide arv ka täis saama. (Ma mõtlen, kas teha uus kasutajanimi, või hakata maksma ja saada muidki eeliseid). Aga seda, et ma viimasel ajal olen laisaks läinud, näitab kasvõi see, et ma pole rääkinud kootud jõulukingitustest. Ja neid oli rohkemgi kui kaks. Võib-olla varsti viitsin. Mõne asja pildid on Ravelry-s olemas, targemad otsivad ise välja ja kiidavad seal.

Viimase aja elu olen vargsi katte all hoidnud. Poliitika ja filosoofia ja mõtted ühiskonnaelu korralduse teemadel justnagu ei sobi siia väga palju. Samas, mu hammas sai nüüd natuke verele. Õpetamine oli päris mõnus jagamine. Äkki oleks üksildastel perioodidel just see koht üks selliseid jagamise kohti. Kallid lugejad, mida teie arvate? Kas ma peaksin siia toppima küsitavaid katkeid oma poolikust tööst? See töö ei ole erinevate takistuste tõttu väga palju edasi arenenud. Enne on vaja kirjutada feministlikest poliitilistest orientatsioonidest ja päikese ultraviolettkiirguse mõjust tervisele. Ja siis teha hindamisplaan ühele riiklikule tervisestrateegiale. Kõik need on koolitööd.

T oskab väga hästi meie elu täna kommenteerida: “Me kõik köhime!”, hüüdis ta rõõmsalt eile õhtul allüürnikule. Meie kõigini on jõudnud järjekordne kole viirus. Seda viirust iseloomustab korralik kõva nohu ja köha, ning väga kõrge palavik. Pühapäeval saime T-l kätte 39 kraadi ja eile minul. Eile kahekesi T-ga kodus olles oli küll tunne, et laps peab ennast ise teleka abil hoidma. Menüüs oli kaks korda Autode film (“Pane mulle Pikset!”), siis edasi Lotte ja lõpetuseks roti-film (“Ratatouille”). Viimase ajaks olin mina juba nii läbi, et tukkusin diivanil ja T vaatas minu peal istudes filmi. Nii kui R koju jõudis  ja söök söödud sai, vajusin ma üleni valutavana ja palavikusena voodisse.

Täna on juba parem olla, kuigi nüüd tunnen, kuidas palavik tõuseb ja pea hakkab lõhkuma. Taskurätte läheb nagu leiba. Teed joome tasside kaupa, meega loomulikult.  Kadestame neid, kes saavad kelguga õues käia ja nautida lund. T küll tahaks õue, aga ma lihtsalt ei jaksa.  Mina ootan, mitte kevadet, vaid suve. Mul on ettekujutus, et kui mu senised kohustused lõppevad, siis tuleb mõneks hetkeks vabadust.

Advertisements