Minu kümne aasta tagune uitmõte on tänaseks tegelikkuseks saanud. Esimest korda olin mina see, kes läks klassi ette ja sisutas seal tudengite aega ja püüdis neid mõtlema panna.

Arutlesime R-ga õhtul, et kas koolis õpetajate päeval tunni andmine oli siis teistmoodi. Peale pisikest mõtlemist tulin ma täiesti loogilisele järeldusele. Kui keskkoolis anda ühte tundi mingis aines päeval, mis väga tõsise koolipäevana kirja ei lähe, siis nüüd on küll teistmoodi. Kui mina neile nendest teemadest ei räägi, siis ei räägi seda neile niipea mitte keegi. Seega oli vastutus hiiglasuur.

Neli korda poolteist tundi tahvli ees seista ja mõtestatud juttu rääkida ei ole üldse lihtne töö. Mu jalad on valusad, sest ma pole harjunud seisma. Mu suu on väsinud, sest ma pole pidanud rääkima nii palju. Aga mu hingel on omamoodi palgapäev. Detsembris, kui ma seminari ette valmistasin, siis oli mul väga üksildane tunne. Polnud kedagi, kellele oma taasavastatud teadmisi jagama minna. Ma kartsin, et see ei huvita mitte kedagi. Nüüd ma siis jagangi oma teadmisi, kirge ja küsimusi.

Mina ja pedagoog? Ei või olla? No aga täna oli! Ja see polnud üldse paha!

Advertisements