Kui vaadata seda, millal ma viimati kirjutasin, siis see polnudki ju nii ammu. Aga lihtsalt väga palju erinevaid asju juhtub jõulueelsel kiirteeajal.

Laupäevane Kullaketrajate jõulukokkusaamine Uppsala majas oli hinge jaoks vajalik. Ma nautisin olemist. Nagu oleksid kõik nad mu oma sõbrannad, keda pole ammu näinud.

Pühapäev oli pikk ja väsitav. Aga huvitav ja elamusterohke ka. Karges päikselises hommikus sõit Rakverre. Seal sai kaks tundi erinevates saunades veedetud. Koos meie väikse aga tubli kursusega. Edasi kursaõe juures süüa tehtud, juttu aetud, veini ja head sööki nauditud. Ja õhtupimeduses koju tagasi.  Ma ilmselt oskamatuse ja harjumatuse tõttu sain vedelikupuuduse-peavalu, millest edasi tuli pingepeavalu. Millegipärast ei olnud kursuse jõuluüritus vaimselt nii rahulik ja rahustav. Seal on mõttekaaslust, aga on ka konfliktiohtu. Igal juhul pean ma ennast tagasi hoidma, et päris sõnasõjaks ei läheks. Teisest küljest, on see väga hea ettevalmistav kogemus sarnaseks veenmist ja argumenteerimist nõudvas töös.

Täna ja esmaspäeva veetsin ma “akadeemilises elevandiluutornis”. Jah, mul on täpselt selline tunne. Esmaspäeval avastasin ma enda jaoks Ludwig Flecki ja tema teooria selle kohta, kuidas teaduslik mõtlemine on ühiskonna poolt vormitud ja suunatud. Täna tegelesin põhjalikult ühiskonna medikaliseerumise protsessiga. Homses plaanis on postmodernse ja neoliberaalse ühiskonna suhtumised tervisesse. Veebruaris peab oskama argumenteeritult vaielda.

Paari tunni pärast on esimene kord, kus me läheme lapse jõulupeole. Kevadine kontsert oli küll pisarakiskuja. T on kodus ja koduteel harjutanud luuletust ja laule. Ehk siis on isu ka teha kodus midagi jõululisemat.

Eile tegin ka midagi, aga seda võiks pigem näidata ning lisaks juttu juurde rääkida.

Advertisements