Aeg on tähtis. Minu tänase päeva tähtsaima osa sisustas üks raamat. Nimi ja autor ei ole praegu tähtsad, oluline on see, et see on inspiratsioon üheks suureks eneseületuseks ja katseks veebruaris. Ja insipratsioon ka endasse vaatamaks ja mõtlemaks, mida ma teen siis kui projekt magister on läbi saanud. Ma olin õnnelik lugedes struktuurfunktsionalismist ja feministlikust lähenemisest tervisele. See teeb mind kirglikuks ja paneb vaidlema. Aga ma pean seda veel harjutama. Eriti seda osa, et teised ka saaksid aru, et see on lisaks faktile, et ta on ümmargune ja mõttetu mull, ka üks väike mõtlemisharjutus, katse vaadata maailma läbi erinevate filtrite.

Ja siis tuli minu elus esimest korda kiri retsenseeritud artikliga: Palun parandusi vastavalt kommentaaridele. Mu süda hüppas sees. Nii palju kommentaare. Nii palju sõnu, mis kõik kritiseerivad seda, millega me vaeva nägime. Ohh, poeks urgu ja ei tuleks välja.

Hea küll, loeme siis. Ei olegi midagi nii hullu. Pisut järjepidevuse vähesust, pisut sõnavaliku kriitikat ja pisut veel. Sellega tegelemine peaks mahtuma mu jõulupidudest pungil nädalavahetuse plaani.

Mis tähendab, et ma tõesti pean olema keskmisest tublim. Aga homse peo väike kingitus veetis tänase öö diivani peal laiutades ja on nüüd täitsa valmis.

Advertisements