Eile käisime Tallinnas. Linnavalitsuses ja  konverentsil. Ma kohe ootasin võimalust istuda kaks tundi rongis, kuulata 2006 aasta Välimäärajaid ja kududa. See oli mõnus. Linnavalitsus oli asjalik. Ma mõtlen, et see oleks ilmselt üsna raske aga väga kasulik aeg töötada näiteks paar aastat või enam sellise asjaliku daami, nagu seda on Ene Tomberg alluvana. See oleks mitte ainult CV-s ilus, vaid veelgi enam annaks see inimese, töötaja ja ametnikuna kvaliteeti juurde. Sest Ene Tomberg on laialdaste teadmistega, konkreetne ja mõnusalt karm.

Edasi tuli konverents, millel osalemise kohta on isegi väike videotõend.  Osad esinejad olid oma tavapärasel kõrgel tasemel, kuid näiteks Imre Rammul oli minu jaoks täielik pettumus, samuti Eero Merilind. Kevadisel magistritööde kaitsmisel oli Olev Poolamets jätnud mulle pigem kehva mulje. Ent nüüd oli tema jutt isegi huvitavam. Mulle väga meeldib see, kui tuuakse sisse soospetsiifilised lähenemised (sest nende algus on feministlikus teadusmõttes).

Ühte ja teist oli konverentsi juures, mis mind üsnagi häiris. Aga ma ei tea veel täpselt, mis see on ja kuidas seda sõnadesse panna. Võib-olla oli üks asi see, et arstide ees rääkida riigi poliitika mõjust tervisele, see tekitab keskmises arstis paraja umbusu. Pealegi ei ole keskmisel arstil poliitikaga täna enam mingit pistmist.

Vaheajal imestati minu sokikudumise stiili ja küsiti mitmeid küsimusi. Eriti hämmastas mind küsimus, mis maalt selline (varbast üles, lühikeste ridadega varvas ja kand) sokikudumise viis pärit on. Ma ise pole selle peale kunagi mõelnud, aga tuletasin, et too on Ameerika moodi.

Advertisements