Snowbird mittens are my latest finished project. I love them. So much, I think I need to give them away as a gift, as they are too beautiful for my humble me. But then again I think I need something special to show my special ME.

I knitted them with 1,5 mm needles and baby yarn. I love the pattern on the back of the hand. And I mastered very well the simple pattern in the palm. It got so even, that I was very proud of myself and thought how nice mittens allover diagonal striping would be. It was my first time doing corrugated ribbing. I made it longer than in the magazine. I just want to keep the warmth inside and hidden under the coat.

Ühel hetkel sai mul villand suure kampsuni väga pikkade ridadega krae kudumisest. Vaja oli midagi huvitavat. Näiteks kindaid. Ja nii ma ühel septembripäeval sirvisin tollel hetkel viimast Vogue Knittingut, kus oli palju kindaid. Mulle meeldisid need kahevärvilised kindad ja siis ühed seitsme värviga intarsias kootavad sokid. Nende viimastega on see lugu, et neid ma lihtsalt tahan omada, mitte kududa.  (Teadagi miks).

Tuleb läbi minna oma tavalistest jamadest erinevate mustrite puhul. Kui originaalmustris on kirjas, et varda jämedus on 2,25 mm, siis mina pean millimeetri sealt maha võtma. Ja lõng võib ka peenem olla. See tähendab, et maavillane, mida mul kodus külluses leidub ja millele ma tõesti tahaksin rakendust leida, jäöb kasutamata. Sest ta on liiga jäme ja ebaühtlane. See tegi mind õnnetuks, sest tähendas raha kulutamist uuele peenele lõngale. Nii peenele lõngale, mida võiks nimetada korralikuks sokilõngaks. Ja sellist ei olnud väga kerge leida. Ma ei tahtnud maavillast Liisut. (Selle fenomeni üle tuleb veel pikemalt pead murda). Jäi järgi vaid Titani Baby Unito. Seda oli Liannis vaid beebitoonid (beebilngad peavadki beebitoonides olema, mis siis, et tegelikult meeldivad beebidele erksad ja kontrastsed toonid). Valge oli üks kindel kandidaat. Teise tooni osas kõhklesin: kas punakas oran¸ või helesinine. Kollane oli ka ilus. Jäi siiski lumele lähedane helesinine.

Edasi koju ja üles looma. Minu esimene katse kududa kahevärvilist soonikut. Esialgu tundus see üle mõistuse keeruline (kaks esimest rida). Aga siis tuli vilumus ja see on tüütu aga ilus viis raamida selliseid kudumeid. Sooniku kudusin paar sentimeetrit pikema kui juhendis. Mulle meeldivad pikemad soonikud. See soonik sai minuga koos korra koolis käia. Aga muster on palju huvitavam kududa, kui soonik.  Elus esimest korda kudusin ma kindale külje peale pöidla. Päris põnev oli, sest peale  pöidla eraldamist hakkas kinnas hoopis kiiremini edenema. Esimene kinnas oli selline meeldetuletamise ja vaimustuse aeg. Iga päev tahtsin kududa, et näha lumiseid kuuski, linnukesi ja siis lõpetada. Veel üks erisus originaalist on see, et ma graftisin nad kokku, mitte ei teinud kolme vardaga mahakudumist. Mulle meeldib graftimise tulemus palju enam. Teine kinnas tuli ka päris kiiresti vardale, sest kindad on ju erinevad. Pöidla asetus ja kiri kinda seljal.

Kusjuures, kinda peopesade lihtne muster tuli mul hämmastavalt ühtlane välja. Ehk siis, tundsin ma väga suurt uhkust oma kena tulemuse üle. Teine kinnas sai koos valminud esimesega ka koolis käia. Seal võeti nad vastu vaimustusega. Mulle endale hakkavad nad ka üha enam meeldima. Aga sellest tekkis probleem. Kuidas ma käin nii ilusate kinnastega? Need oleks ju väga ilus kingitus. Aga kellele? Kandidaate tekkis ja kadus.

Sellised mustrilised kindad, kus pooliku tööga käib kogu aeg kaasas ajakiri või muster, ei ole bussis ja koolis kudumiseks parimad. Nende koht on kodus diivani seljatoel ja töötamise kõrgaeg on see hetk, kui kartulid keevad pliidil ja parajasti on nõud pestud ja siis saab paar vardatäit kiiresti teha.

Advertisements