Vaatasin just ETV-st Jamie Oliveri koolilõunate filmi. Ja üks feministlik tsitaat mõlgub alati mul sellega seoses mõttes.

Personal is political. Political is personal. Õigupoolest on alguses olnud vaid see esimene pool. Isiklik on poliitiline. (Õigupoolest, kuidas seda kõige paremini tõlkida. Nii, et mõte ei läheks kaduma). Ja poliitika puudutab alati isiklikku elu. Kui mitte otseselt minu, siis kellegi isiklikku elu ikka. Mulle meeldib see film. Jamie tegeleb õige asjaga ja näitab jubedat pilti.  Mulle tundub seda vaadates, et mu enda kodus on sarnane pilt tekkimas ja ma ei oska seda eriti parandada.

Ja ma peaksin seda poliitilisust oma erialases töös igast poorist välja õhkuma ja teistele särama.  See on tegelikult väike lihtne mõte, et suur osa minu liigutustest saavad õigesti tegutsemise korral mõjutada poliitikat. Mitte ainult see, kas ma käin valimas või keda ma valin. Vaid ka see, millist sööki ma poest ostes valin ja millisest poest ma oma toidu ja riided ostan. Ja teisest küljest, on mul õigus kirjutada institutsioonidele ja kurta ebaõiglase või vale kohtlemise üle, aidata naabrinaist nõu ja jõuga. Ka see viimane on poliitiline.

Leidsin oma koolitöö projekti jaoks feministliku teooria ja lähenemise. Vaatab, mis selle peale öeldakse.

*Poliitiline ei oma siin mingit seost elukutselise poliitikuga, vaid tähenduses igapäevase elu korraldamiseks tehtud otsused igal ühiskonna tasandil.

P.S. Ma ei kavatse hakata poliitikast kirjutama. Ma tahan ikkagi käsitööblogi.

Advertisements