Ma ei ole ammu kirjutanud Tristanist. Temast oleks kirjutada küll, aga minu võitlused mu enda deemonitega on seda takistanud.
Üks asi, mille üle olen ma viimasel ajal õnnelik olnud on see, et Tristani päevahoid asub seal, kus ta asub – vanalinnas. See on kirjeldamatult ilus tunne igal hommikul minna läbi vanalinna tuiksoone ja jõuda kohale. On päikesetõus ja kollased lehed ja igal hommikul üsna samad näod, kes vastu tulevad ja mööda lähevad. Kõik tööle, kooli, lasteaeda.

Õhtul, kui on aega, siis saab käia mitmetes kohtades ja kasutada mitmeid radu. Hea on see, et T kõnnib päris pika maa maha, kui tal on huvitav. Talle meeldivad trepid, autod, purskkaevud. Seega saab minna erinevatesse kohtadesse.

Toomemägi
Juba lasteaiast välja minnes on võimalik minna kahele poole. Enamasti läheme me paremale, Raekoja platsi poole. Aga mõned harvad korrad oleme läinud vasakule, otse Toomemäe poole. Toomemäel on radu nii palju. Saab minna üles Krooksu juurest, või antiigipoe juurest. Või siis hoopis Ülikooli peahoone tagant. Toomel on mänguväljak, millel vahepeatust teha.

T Jaani juures
Edasi on põnevate ringide alguse koht Jaani kiriku juures. Kas ühelt poolt, või teiselt poolt. Ja kuhu sealt edasi? Kas peahoone või Toome poole. Mõnel eriti heal korral saab põigata isegi Mänguasjamuuseumisse rongimudeleid vaatama. See on kohe eriti hea õhtu.
Toomel on palju treppe. Tristanile meeldivad trepid. Hea meelega läheb ta üles ja alla. Nii me siis ronime enamasti kirikuni välja. Kui me läheme otsemat teed, siis läheme me mööda Vallikraavit üles ja valime selle poole, kus autod on kaugel meie all ja meie ise kõrgel üleval. Kuperjanovi ja Tiigi tänava vahel on majade vahel mõnus muruplats ja selle ääres huvitav paneel. Edasi tuleb Tiigi tänava mudane tiik, mis sellest hoolimata on põnev. Seal on pardid tiigi peal. Siis on suur onu, kes istub kivist tooli peal ja loeb suurt kivist raamatut (Jakob Hurda kuju). Ja veel edasi tuleb väljak, kus alati on jalgpallipoisse, keda on põnev vaadata. Kuigi poistest veelgi põnevam on see must puru, mida kunstmuru peale on hulganisti puistatud. Seda saab aeda tagasi aetud ja laiali pillutud.
Seejärel tuleb Pauluse kirik ja selle kivine esine ja siis olemegi peaaegu kodus. Enamasti on Pauluse kiriku ees mõned bussid või tulevad nad parajasti ja siis hakkab juba üsna väsinud mees pisut jonnima. Temal on kindlasti vaja bussiga sõita ja minu ütlemine, et kodu hakkab varsti paistma, ei loe eriti midagi.
poe aknal

Kui Kaubamaja poole minna, jäävad teele Raekoja purskkaev. Raekoja platsilgi toimub üsna sageli midagi põnevat. Saab käia katsumas hiigelsuurt ketsi või doonoritelki. Lisaks veel edasi Kaubamaja mänguväljak. Kaubamaja mänguväljakul on viimasel ajal kõige enam aega nõudev uute sõprade otsimine. Enamasti otsib T pisut suuremate poiste või tüdrukute seltsi. Ükskord ajasid nad ühe tüdrukuga platsi peal ja kõrval linde taga. Ta julgeb küll seda liumäega lõppevat takistusrada ületada, kuid viimasel ajal ta miskipärast ei taha. Ronib küll mäest edasi, ent võrgu peale ei taha minna ja tuleb tagasi. Ju ta siis nii väga ei hooli liumäest allatulekust.
linnu nokal

Edasi tuleb bussi peale minek. Et koduni viivaid busse läheb nii alt kui ülevalt, siis me sageli seisame ja vaatame pingsalt, kuhu poole jooksma peaks. Ja siis jookseme kahekesi koos ja jõuame bussi peale. Bussis on enamasti palju inimesi, keda vaadata ja aknast on ka huvitav välja vaadata. Me sõidame ainult kaks peatust, seega tuleb bussisõidu lõpp enamasti liiga kiiresti kätte. Ent ka sellel viimasel jupil on üht-teist vaadata, näiteks rongid raudteesilla peal.

lambipost
Üheks sagedaseks “takistuseks” on Raudteeviadukti juures olevad lambipostid ja nende alused. Neid mööda kohe on vaja kõndida. Nüüd saab ta abistades neist üles ja alla ka tuldud, varem sai teda sinna ainult tõstetud.

Üsna sageli võtab meie kojutulek aega umbes tunnikese. Ainult jalgrattaga tulles ja rattatoolis istudes saab kiiremini. Sellest hoolimata, ma armastan seda aega, kuigi see võib kohati olla väga tüütu.

Advertisements