Eile hommikul peale Tristani hoidu jätmist tulin ma Kaubamaja poole. Minu kotis olid kõik tööks vajaminevad asjad (raamatud, artiklid, arvuti ja failid pulga peal ja paberid). Ühesõnaga, ma olin pakkinud ennat valmis hommikul nii, et mul ei oleks olnud vaja tööle minekuks kodunt läbi minna.
Ma läksin mööda tänavat ja mõtlesin: “Läheks ikka koju, käiks vannis ja siis kümneks läheks tööle.”
“Kas sa tõega ka teeks nii tublisti, sa ju oled näinud piisaval arvul kordadel, et kui sa koju lähed, siis sa jääd sinna arvuti taha istuma ja midagi täiesti ebavajalikku lugema”
“Ee, sul on isegi õigus”
“Mul on õigus! Me istume bussi peale ja läheme tööle. Meil on plaan tänaste töödega vaja täita ja ära teha. See ei ole ju mitte midagi rasket.”
Ootan bussi, näen, et 3 sõidab välja. “Näed, me jäime maha. Kas läheme jala?”
“Ei, kohe tuleb teine buss ka järgi. 3 ei olegi ju kõige sobivam, ta sõidab mööda Puusepat, mitte mööda Ravilat kõigepealt. Näe, sealt tuleb 1.”
Bussis: “Äkki ikkagi läheks Pauluses maha. Sööks kodus midagi ja teeks tule pliidi alla ja loeks kodus natuke. Läheme lõunaks tööle.”
“Ei, me istume bussis ja läheme Soinastes maha.”
Ta üritab uuesti ja uuesti, leida uusi ja olulisi argumente, ent teine pool on täna endas kindel.
Me lähemegi Soinastes maha ja läheme tööle. Kahe tunniga kirjutasin ma ära enam-vähem selle, mis mul oli kodus aega võtnud ligi nädala. Tegin endale ülesanded SPSS-i jaoks ja sain endale “parema” ettekäände koju minna, sest Instituudi SPSS-i sisaldav arvuti oli uuringu all kinni. Kodus tegingi need ettenähtud ja ise paika pandud konkreetsed ülesanded ära ja saatsin juhendajale sisukama meili.

Sellised ongi minu praegused deemonid.

Advertisements