Üks osa minust oleks olnud väga rahul otsusega mitte minna ema-isa juurde kartuleid võtma. Sest see, mida lisaks kartulivõtmisele näha ja milles elatakse ei ole üldse nii ilus kui tahaks.

On hoopis iseasi kuulda telefonist juttu: “Mu köha ei lähe üldse ära ja palavik teeb nõrgaks.” Palju keerulisem või hullem on olla ise kohal ja näha kui hull on köha.  Telefoniköha on lihtsalt sõna. Läbi telefoni on palaviku nõrkus kuidagi kauge ja justkui olematu. Kohapeal olles näed, kui raskeks teevad need väikesed vaevused kõik igapäevased tegevused. Istumise, õue minemise, söögitegemise ja põrandapesemise. Iga tegevuse eel ja järel on puhkepaus ja ikka ei puhka välja. Ja on lootusetus. Ning paljud mõtted on kaotanud oma koha ja tähenduse. Neile ei jää enam ruumi. On vaid pikk loetelu töödest, mida peaks tegema, kuid mida tema ei jaksa ja mina ei jõua teha nii lühikese ajaga.

See kõik tekitab minus nii lõpmata palju erinevaid tundeid. Ja pea ükski neist ei ole positiivne või helge. Aga ma ei taha veel oma emast ilma jääda. Ma ei ole veel ju nii vana, et ma saaksin elada ilma temata. Isegi kui ma elan tast kaugel, on mul teda ikkagi vaja.

Advertisements