Viimase aja peamine sümptom on see, et ma ei saa endaga hästi läbi. Üks pool – see, kes igasuguste pahandustega hakkama saab ja hullu moodi tujukas on, see on kasvanud liiga suureks ja ajab eest sõrgu vastu ja tagant jalgu üles.
Ta sööb nii, nagu oleks homme elu viimane päev. Ja mis kõige hullem, salaja ja hiljem eitab täiesti veendunult, et külmkapi tõesti tühjendas keegi teine, mitte mingil juhul tema.
Ei paku talle huvi ükski töö. Saaks ainult magada ja lage vahtida. Või siis kuskile minna. Ta on vist rahul ainult liinibussis või rongis, aga võib-olla ka kuskil kaubanduskeskuses suudab ta ennast kokku võtta ja väiksemaks suruda. Aga maal, kodus on tal hullumoodi igav ja rutiinne. Ja lõbustamiseks ei ole aega ja võimalusi. Kodus on lihtsalt liiga palju tööd. Ja siis, kui tuleb öö ja aeg magada, siis pommitab ta väsinud perenaist igasuguste keeruliste mõtetega. Hommikuks vaatab tema oma uniste silmadega otsa ja ei tea neist mõtetest mitte midagi.

Ma tean, et mul tuleb temaga midagi olulist ja suurt ette võtta. Aga ma ei tea veel, mis see on. On see Tartusse minek (mis asjaolude tõttu vist niipea ei tule. Seega ma loen päevi mis jäävad poole augustini ja samal ajal vaatan, mida iga päev ükshaaval toob). Mul on tunne, et ma ei oska-ei taha sellest ka kellegagi rääkida. Kuigi rääkimine oleks võib-olla väga lihtne ja asjalik lahendus.

Advertisements