Ma ei ole ammu kirjutanud. Esialgu ei olnud internetti ja ei olnud ka eriti millestki kirjutada. Oleks ju võinud uhkustada Jaanipäeva-aegse kuduorgia tulemusega (sik-sakilise kampsuni selg nädalaga tehtud), aga kui pilti ei ole, siis nagu ei viitsi uhkustada eriti. Ning ma oletan, et valget mütakat on üsna keeruline elegantsena pildi peale püüda. Tänaseks on Liisi sik-sakilisest valmis ka esiosa ja varrastel on mõlemad varrukad. Korraga. Sest siis lähevad nad aeglasemalt edasi ja kui valmis saavad, siis ei pea teist korda enam sama asja kuduma.

Edasi ei olnud nagu millestki kirjutada. No mida ikka kirjutada neist paarikümnest artiklist, mida ma päevade töises pooles lugesin. Ainult masendavad numbrid alkoholi mõjust tervisele.

Ja nüüd on aeg, kus toimuvad asjad, millest ei ole võimalik kirjutada. Neist saab nii avalikus ruumis vaid vihjata. Ühesõnaga, elu on habras ja suhted on haprad. Ja mõned inimesed peavad habraste kõrval tegema ennast nii tugevaks, et jaksaks teisi ka aidata. See on veel üks külg, mis mulle täiskasvanuks olemise juures ei meeldi, peale remontide ja kohustuse käia tööl ja teenida raha.

Mida päev edasi, seda enam saab selgeks, et selline suvi väikeste variatsioonidega oli minu jaoks ka aastal 1996. Siis oli isa pool suve ja pisut sügistki Tallinnas haiglas ja teda opereeriti. Ja õde oli ka ööd-päevad tööl. Mina ja ema käisime samuti tööl ja talitasime kahekesi kahte lehma. Ma pole elus pidanud nii palju tööd tegema kui siis. Ma hakkasin puhkama sügisel, kui koolis käimine muutus kaootiliseks ja mind võis näha palju enam Rahvusraamatukogus, kui Tallinna Majanduskoolis.

Sellised ajad lähevad mööda, see on ainus lohutus.

Advertisements