T oli kaks päeva koos minuga kodus. Kevadine tuul oli talle natuke liiga teinud. Seega ravisime köha ja nohu ja tegelesime koduste asjadega. Ühel hetkel enne lõunauinakut leidis T voodi pealt taskurätiku. “Kes selle siia pani? Paha poiss, emme!”, oli tema reaktsioon. See on lasteaia mõju, sest me piinliku hoolega väldime talle “paha poiss”-ütlemist.
Lasteaia mõnusam mõju on see, et T laulab. Igal pool ja igal ajal. Väikeste kalade laulu, põdra maja, kus sa käisid sokukene, pikkade kõrvadega jänese laulu. Ja kui telekast juhtub ilusat muusikat tulema või laulu, siis on ta naelutatud sinna.

Aga mul on laiscus kondites totalis kallale tulnud. Ainult häid asju jõuab teha: kooki küpsetada, kuduklubi istungile jõuab ka. Koolitööd ja muud tööd võiksid vabalt tegemata jääda. Minu kohusetundlikum mina sunnib neid tegema, aga ta jääb peale alles viimasel momendil. Siis on ööd sisustatud ja asjade kvaliteet sarnaneb “üle-jala-lastud” töödele.

Advertisements