Elu on kummaline. Elad oma igapäevast üsna rutiinset rada. Vahel on tüütu ja vahel harva on huvitav. Teed oma tegemisi ja püüdled oma eesmärkide poole. Ja kuulud kuskile. Ma käisin pühapäeval oma kursusega kokku saamas. Ja see oli hästi tore. Kõik tegelevad asjadega, kus nendest on kasu. Ei ole vist ühtegi meist, kelle elus puuduks mõte – on see siis töö, õppimine ja õpetamine või lapse kasvatamine. Või nende kombinatsioon. Ühte põgusalt meiega koos õppinud inimest enam ei ole. Ka see teeb iseenda pika perspektiivi ilusamaks. Lapsi väga palju ei ole (keskkooli klassil on neid palju rohkem).

Ma ise olen vist olukorras, kus ma pean oma pika perspektiivi esimese otsa üle tõsiselt järele mõtlema. Ja igasuguste variantide rohkus teeb otsustamise keerukaks.  Ma ei ole päris kindel, kas täna tööle minek on kõige õigem valik. Jah, ma tahaks tööd teha. Aga ma tahan õppida ka, ning ma näen, et kolme rolliga ¸ongleerimine võib osutuda ülejõu käivaks. Perfektsionist ja laisk tegelane minus ütleb: “sul on palju mugavam olla korralik üliõpilane. Näe nad isegi maksavad sulle natuke raha õppimise eest. Küll sa jõuad tööle minna”. Lennukate mõtetega ja pabistaja tegelane jälle vaidleb vastu: “no aga need on ju väga head pakkumised. Kui ma ennast kokku võtan, siis ma jõuan. Ja ma ju võin koolitöösse mitte nii tõsiselt suhtuda. Kooli jõuan ma hiljem ju tagasi minna.” Laisal poolusel on hea argument: “Oled sa kindel, et sa ikkagi lähed. Äkki saaks kooliga ruttu ühele poole, sest eelmist haridust ma ju venitasin enam kui küllalt ja kui palju see mulle süümepiinu tekitas. Ja ma armastan seda seltskonda ja naudin nende asjade õppimist. Väsinult ja töömuremõtetega õppides ei ole see ilmselt pooltki nii nauditav, kui praegu.”

Ma igatahes pean endale pöialt, et “õigem pool” võidab.

Advertisements