Ma usun, et ma üllatasin ühte inimest oma vastusega ühele teatele väga. Ei ole just väga sage, et inimene, kes on kandideerinud tööle, ütleb äraütleva vastuse peale rõõmsalt: “sobib!” ja hinges ohkab kergendatult. Mul ei ole vaja otsida T-le uut hoiukohta Tallinnas, mul ei ole vaja praegu otsida üürikorterit Tallinnasse ja organiseerida kolimist. See on ju puhas rõõm. Ühe raua sai tulest välja ja kaks uut asemele.

Eilne Tallinna päev oli ka selles mõttes vastuoluline, et me olime huvitavas asutuses, milles tehakse tähtsat ja vajalikku tööd. Ent meil ei olnud kogu aeg väga huvitav. Samas oli väga asjalikke inimesi ja teadmisi. Sinna asutusse kahtlemata võiks tööle minna, sest töökäte nappust oli seal kindlasti tunda. Mina peaks endale ainult palju suurema missioonitunde ja töökuse kasvatama, et seal midagi olulist korda saata.

Ma olen avastanud, et minu jaoks on teooria hästi oluline. Mulle tundub, et palju lihtsam on maailma tajuda, kui keegi tähtis onu on protsessidele ja fenomenidele andnud nime ja nende üle arutlenud. Ehk siis töötab minu puhul asjade nimetamise kui maailma korrastamise ja mõtestamise fenomen. Seega oli minu jaoks suureks kergenduseks avastada, et tervisedenduses on teooria. Kui ma eelmisel nädalal referaati kirjutasin, siis ma tegelikult ei suutnud hoomata ainevalda kuni esimese loengu lõpuni ja siis õhtul oma kirjatükki lugedes sain ma alles aru, millest ma järgmisel päeval ettekannet tehes pean rääkima. Selline tunne on äärmiselt kummaline: mul on kirjutatud tükk asjast, mida ma tegelikult ei valda, ning mille põhimõtted on minu jaoks veel hägused. Ja siis tuleb üks tädi, esitab õiged küsimused ja kõik minu kirjutatu saab minu jaoks selgeks.

Mulle tundub, et ma liigun liiga kiirete sammudega tagasi töötava inimese maailma. Lapsega kodus olemise magus aeg on sisuliselt otsa saanud, kuigi mingit otsest järsku muutust ei ole ju olnud. Aga tõmme “töösohu” on suur ja põnev.

Advertisements