Tagumine aeg on kirja panna mõned sõnad, mida T kasutab. Kaheaasta ja kahekuune T on päris
jutukas tegelane. Lausa nii, et ma saan õhtul enne tudut öelda, paneme nüüd suu ja silmad kinni.

Tema lemmikud on kahtlemata autod ja bussid, kui me bussiga sõidame, siis eelistab ta pikka lõõtsaga bussi. Eileõhtune mängumaalt tulek oli selles mõttes eriti ilmekas. Sattusime lühikesele bussile. Saime istuma ja kohe oli üle bussi kõva kisa, millele järgnes nutujoru: “Pikka bussi! Ei sobi!” Ehk siis, et temale lühikese bussiga sõita ei sobi. Teda lohutas see, et buss hakkas sõitma ja minu pakkumine, et see on sama hea kui pikk, sest see buss on punane.

Paar sõna tulevad pisut valesti ka. Palli asemel viskab ta panni ja vanni asemel läheb ta õhtuti manni. Manna tähistab maja. Käe(r)u siis käru asemel. Ma täitsa imestan, et ta ütleb sellist keerulist sõna.
Ühel hetkel tulid järjest juurde tahtmisega seotud sõnad: ei sunni, ei taha, ei saa. Nüüd lisandus neile veel ei sobi. Ja see käib eelkõige riiete kohta. Nii ema kui T selga pandavate riiete kohta.
T lemmiksöök on supp. Kui me küsime talt, mis me poest toome või mis me süüa teeme, siis on järjekindel valik: suppi! Nüüd juba tuleb put(r)u ka.

Ühel haige olemise päeval, kui vesi joomise käigus sattus tassist ka sokkidele, oli ta öelnud: sokid juuased.

Advertisements