Leidsin Hathori juurest viite ühele ettekandele, mis paelus tõsiselt minu tähelepanu. Ma ei oleks osanud eriti arvata, et inimesed kirjutavad
 sotsiaalantropoloogilisi uurimustöid pikalt imetamise kultuurilise külje kohta. Ettekandes toodud näitetekstide abil anti nimed ja lahterdati ära suur osa minu sisemistest vastuoludest ja mõtetest seoses imetamise ja ühiskonna survega.

Me tegelikult ei taju, kui väga ühiskond ja meie ise surume teistele peale midagi. Ja kuidas selline surve mõjutab ebakindlust teise inimese sees. Ma olen iseendaga vaielnud teemal, kas oli õige T niimoodi võõrutada, nagu see juhtus ja sellises eas, nagu see juhtus. Ma ei saa lubada, et ma järgmine kord enam nii ei tee. Ma ei ole ilmselt nii tugeva iseloomu ja paksu nahaga tegelane, et ma poleks mõjutatav teistest inimestest.
Peale ametlikku võõrutamist oli ligi kahekuune periood, kus magamaminek ja muud tegevused möödusid mõlemapoolse ebakindluse tähe all.

Nüüdseks on kõik vaidlused läbi, sest protsess on pöördumatult läbi ja ebakindluse aeg on läbi saanud. Jälle eelistab T  minna magama koos minuga ja see toimub enamasti rahumeelselt. Aga novembri-detsembri päevauned olid kohati väga kurnavad ja närvilised.

Potitamise vallast tänahommikune edusamm: T hüüab:”Potti, potti!” ja ta püksid on täitsa kuivad. Seega kogu piss õnnelikult potti.

Advertisements