Kiire, kiire, aeglane aeg maal on läbi. Olime kaks nädalat, sest sealt oli lähem linnas tähtsates kohtades käia.
Kõigepealt ründas kõiki üks kuri viirus, mis pani köhima ja nohutama. Vaikselt võitleme sellega siiamaani. Selle ajal tuli veel eksamiks õppida. Seejärel Tallinnasse.
Naljakas on see, et ma kardan ronge. Ma kardan neist maha jääda ja eriti kardan ma Balti jaamas kõrge perrooni puhul, et ma kukun rongi ja perrooni vahele. See hirm on nii suur, et ma näiteks raske kotiga ei julgegi rongiga sõita. Aga rongid on tegelikult päris heaks läinud. Istmed on mugavad, piletimüüja eestikeelne ja Raplast saab alla tunniga Tallinnasse. Ning ruumi on tegelikult palju enam kui autos, mis võiks umbes sama kiiresti sõita.
Tallinnas tundsin ma ennast vana ja maakana. Vahtisin ringi ja kartsin, et jään sedasi auto alla. Õnneks läksid need kaks korda. Ministeeriumis käigu järel oli aega ka poes käia. Ning mul oli küll tunne, et ma ei oska Viru keskusest välja tulla, see on liiga suur ja keeruline pood.
Projekt magistrist on tehtud 7,5%. Teine eksam oli palju keerulisem kui esimene, materjali oli palju enam
ja see ei olnud enam nii ilmselge.
Sünnipäevapildid on õe kaameras.

Muide, kui te vaatate hoolega viimast Maakodu (dets, 2007), siis näete, kellele ma selle valge salli kudusin, millest mul endal rohkem pilte polegi.

Advertisements