Ma olen kirjutamise osas laisaks jäänud. No mitte ei ole tahtmist. Vahepeal ma mõtlesin, et peaks hoopiski poe kinni panema ja ära kustutama. Aga siis leidsin, et arhiivi oli päris huvitav lugeda.

Mul on närvid kergelt krussis sellest koolis käimise elevusest. Vist on see sellest, et kahe kooliskäimise perioodi vahele jääb selline umbmäärane nädal. Tulevase juhendajaga on kokku saadud ja esimene lugemismaterjal on kätte saadud. Eile-täna oli instituudis seminar, milles osales ka üks selline inimene, kelle artikleid ma oma bakatöös kasutasin. Ahhaa, see siis ongi see M.L, kelle artiklit ma refereerisin, ja kelle taustainfo oli mõnes mõttes hea asi kõige esimeseks lugemiseks üldse. Ja ta töötab nii tähtsate ja suurte projektide juures, mõtlesin ma teda kuulates. Kui ma kunagi otsustan teadlaseks hakata, siis võiks teha midagi sarnast, või pugeda sinna kanti. Eestis nagunii sellel alal praegu doktorante ei võeta.
Tänane prominent oli demograaf, kelle loeng oli raske. Raske selles mõttes, et ta erines väga kohalike esinejate stiilist (slaidid paljundatuna ja nende ümberjutustus). Oli päris võõras kuulata pigem vähestruktureeritud arutlust ja mõttearendust ja sealt olulist välja noppida. Aga tasapisi tuli see oskus meelde ja see tegi loengu mõnusaks. Ja nii hakkas mulle asi meeldima, pealegi sidus ta mulle juba tuttavaid valdkondi (H. Palli, Hendriku Liivimaa Kroonika, rahvaloendused). Pluss siis need probleemid, mis tegelikult võiksid olla olulised, või lähenemised, mille peale ise alati ei kipu tulema.
Kuigi keegi võiks tõsiselt mõelda neljatunniste loengute efektiivsusele. Mina igatahes olen igati vahelduse poolt. Ja homme on kuuetunnine seminar!

Advertisements