Mul justkui ei ole õiget aega kirjutamiseks. Päeval magab T tunnikese ja siis ma enamasti loeks. Et kuidas teistel läheb. Sest kirgliku klaverdamise peale kipub lapsel uni ära minema. See on kummaline, et kolistav-müristav rong enamasti ei ärata, aga klaviatuuriklõbin äratab. Õhtul ma enamasti ei viitsi kirjutada. Aga siis kui aeg on voodis silmi sulgeda, siis tulevad kõige paremad mõtted, millest kirjutada. Nii ma siis igal öösel unes kirjutangi pikki piltidega poste. Anna andeks, kallis lugeja, et sa neid lugeda ei näe.

Täna peaks olema hästi tihe päev. Kõige “lihtsam” osa on selja taga. Täitsin kaks avaldust TÜ rektori nimele. Seljast käis jõnks läbi pannes teaduskonna lahtrisse arstiteaduskond. Ära viisime need avaldused ja paberid ka. Esmaspäeval siis vaibale selle tembu pärast.

Nüüd tuleb otsida koogiretsept ja see ka tänase päeva jooksul realiseerida. Siis koostada logistiline plaan kolmele inimesele ja koogile marsruudil Tartu-Lagedi-Tartu ja seda täide viima asuda.

Advertisements