Me olime maal. Päris pikka aega, eemal netist ja arvutist. Nautisin võimalust minna õue ilma jalanõusid otsimata ja tuppa tulla täpselt siis, kui isu tuli. Mõned maasikad olid, ja paar mustikat leidis ema ka metsast.

Jaanipäev oli reisihõnguline. Käisime kolmekesi Lagedil T vana-vanade juures. Nii, päevaks reisides on sealne õhkkond isegi talutav. Järgneval nädalavahetusel oli minu vanaisa 100. sünniaastapäeva tähistamine. Need lood, mis vanaisast sõjajärgsel ajal ja tema pere põgenemisest ühest Eesti otsast teise oli ilmselt üks ajaloo huvi tekitaja ja süvendaja.

Nüüd siis Tartus tagasi. Kaks päeva olen võõrustanud siin sugulasi, hulkunud nendega mööda linna. See on füüsiliselt väsitav töö. Jalatallad ajab tulitama ja paneb pähe mõtte, et tegelikult ei ole turistil, kes siia niisama tuleb, mitte midagi erilist teha. Kui on mingi üritus, on lihtsam. Aga keset nädalat peab hoolega mõtlema, kuhu inimesi viia. Catwalki teenindus jättis väga soovida. Mänguasjamuuseumis oli küll tore. Edasi ootab paar kiiret kirjatööd ja kodule lõpuks ometi koduse ilme andmine. Ja tulevaid üritusi on veel kõvasti. Tundub, et suvi on kohutavalt kiire tulemas.

Maale vedasin kaasa kaks raamatut ja kolm lõngakera. Lõngakeradest sai üks beebikampsun. Nööbid ja viimistlemine on veel puudu. Linna tagasi jõudes kuulsin, et selle saab poiss. Loodetavasti ei ole poisi emal midagi lõheroosa ja sinepikollase vastu. Mina oma poisile küll paneksin lõheroosat. Aga raamatut ei suutnud küll eriti lugeda. Peatükikese ainult.
Blogidest olen lugenud, kui väga inimesed armastavad beebiriideid kududa. Et läheb kiiresti edasi ja on üleküllastatud nunnufaktoriga. Minule selline faktor vist ei mõju kuigi efektiivselt. Jah on pisikesed tükid ja saab ruttu valmis. Aga see tähendab, et kogu aeg peab valvel olema, et liiga suur ei saaks. Ei ole mindless knitting.

Advertisements