Ühes vestluses sai võrreldud töökirjutamist ja rasedust. Analoogia on täitsa olemas. Rasedana elasin ma justkui oma mulli sees. Ka nüüd tuleb mulli tõmbumine kasuks. Uudised segavad mõttevoolu ja lõhuvad mulli.
T jääb paratamatult mullist välja. Ta saab sellest aru ja on omamoodi kleepekas õhtuti. Seega üritan ma nendel päevadel, mil reisime ja linnas kodus oleme enam temaga mängida ja nautida seda aega, mil ma olen sunnitud pausi tegema.
Kodus toimub egoistlik minimalism ikkagi. Koristamine piirdub tolmuimejatiiruga või ignoreerimisega. Tolm ei ole kedagi veel tapnud! Söögitegemine käib puhtalt kõhutunde peale. Minu viimane küpsetamine piirdus muffinisegust küpsetatud muffinitega. Olid päris head.

T saab uksi lahti ja wc tuld põlema. Seega on ta täitsa pikk tegelane juba. Täpset pikkust ei tea.
Arusaamise kohta väga hea näide eile hommikust. Ta ärkas ja leidis minu telefoni, mis mulle äratuskella pidi tegema. See visati voodi taha, kust telefoni kättesaamiseks on vaja käsi väga pikalt sirutada. Või teine variant on tuua harjavars ja sellega udida ta voodi tagant välja. Telefon kättesaamatus kohas, tõusis kisa. Vanaema tuli kisa peale ja kuulas loo ära. “Ma toon harja”, pakkus ta abivalmilt. Ütlesin, et seda pole vaja, et saab ilma ka, ta läks ära, lippu heiskama. T läks kõndima, köögi poole. Natukese aja pärast naases ta seal väikese harjaga. Kui keelasin seda tal voodisse tuua, tuli muidugi kisa. Mõne aja pärast vannitoas asjatades võttis ta ukse tagant pika harja ja asus sellega vooditaguse poole teele.

Nii et pange tähele iga oma sõna. Ta kuulab kõiki neid hoolega ja mõtleb nendega kaasa.

Advertisements