Ma ei saa aru, miks mõned väga lihtsad asjad on nõnda keeruliseks aetud. Ok, ma saan aru, et ülikool on suur ja keeruline struktuur, kus töötab mitmesuguseid inimesi. Ja ju ma vist ei ole harjunud bürokraatiaga. Või liiga harjunud hea teenindusega.

Kaks nädalat tagasi käisin eksterniavaldust tegema. Kõik oli väga kena ja meeldiv. Lepingu minu eksemplari lubati kahe päeva jooksul dekanaati. Arve kohta paluti ka dekanaadist küsida. Ok, käisingi siis päev lubatust hiljem dekanaadis. Leping alla kirjutamata. Mis seal’s ikka, juhtub. Arve lubati saata e-postile. Nädal otsa ei kippu ega kõppu. Eile käisin dekanaadis küsimas. Seda tädi, kes oleks pidanud inimesi teenindamise ajal teenindama, ei olnud. Ma passisin oma aktiivse üle-aastase tegelasega seal üle poole tunni. Lõpuks hakkas dekanaadi juhatajal must vist hale, ja otsis välja mu lepingu. Infot ta mu arve kohta ei osanud anda, palus helistada dekanaati. Täna õnnestus siis dekanaadi sekretär kätte saada, kes palus helistada osakonna sekretärile. Ai seda bürokraatiat! Nii võib ju juhtuda, et mul ei avanegi võimalust oma kallist raha ülikoolile maksta:P

 Lisatud õhtul: no on ikka õnnetu päev. Õueskäigul “õnnestus” Lembitu tänaval pügatud hekist saada kogunisti kahte kummi ogalised oksad sisse ja kummid katki.
Õhtusöögi kokkamise ajal oskasin telekapuldi nii käest ära panna, et tuli teda terve perega paar tundi otsida. Mis veel? Läheks vist kohe magama?

Advertisements