Söön jah jäätist ja väga proosalisel põhjusel. Käisin eile tarkusehammast välja tõmbamas. Niipea kui tähtpäev oli kindlaks määratud, hakkasin kartma: arsti, valu, tõmbamist ja tõmbamisejärgset elu. Valu suhtes olen ma ilmselt väga tundlik. Ei kannata mitte valupoegagi. Ja viimane aeg on selles lõuapoolikus pakkunud justnimelt ohtralt valu.
Veel sain ma aru, kui väga on mul oma hambaarstiga vedanud. Õrn, mõistev, seletav ja heasüdamlik. Kirurg oli meesterahvas, konkreetne, võib-olla pisut üleolev. Ma olin patsient ilma nime ja muu eluta. Mitte klient, kellele peaks seletama, mis ta teeb ja miks. Pani tuimestuse ära, kui vajaliku aja möödudes hammas ikka valus oli, sain teise koguse veel. Kui siis ikka veel valus oli, küsis: kas tõmbame või mitte, otsustage ükskord ära. No siis ma lasin ennast natuke piinata, aga ei olnudki nii hull, et oleks minestanud või nii. Koduteel varusin apteegist valuvaigisteid ja poest jäätist. Neid oli assistent soovitanud. Aga kõige parem on kõige lihtsam asi – võtta sügavkülmast lapse närimispudel. Eile õhtul istusingi lapse mänguasi suus.

Ebamugav ja valus on jah. Mandlioperatsioonijärgne taastumine tuleb meelde. See kuu enam hambaarsti juurde ei lähe. Seega jaanuaris kulutasin sellele “hobile” 1427 krooni.

Homme saabub üks minu kahest lemmiktädist meile. Nii, et askeldamist on täna palju.

Advertisements