Eilne katsikulkäik pani mind mõtlema. Beebiema on keeruline olla. Ent see tundub praegu mulle lihtsana, hoopis lihtsamana kui väikelapse ema olla.

Kui ma veel alles rase olin, siis ma lugesin raamatuid lastekasvatamise ja beebihooldamise kohta. Mitte eriti palju. Mäletan “Kooskasvamist” ja ostsin endale “Mida oodata: Esimene eluaasta“. Lisaks sellele muidugi perekooli lehed ja foorum. Mul on au olla isiklikult tuttav Kairitiga, ja seetõttu tema vastuseid imetamise ja beebi teemadel ma usaldasin.
Kui ma siis vastse emana arstide ja õdede meelevalla all olin, siis olid just Kairiti nõuanded teiste emade erinevatele probleemidele need, mis mul mõtteid korrastada ja endale sobiva tee leida aitasid.

Paari-kolme aasta eest, kui ma oleks osanud raamatuid kirjutada, siis ma oleksin kirjutanud raamatu depressioonist. Ühe juhtumianalüüsi sellest, mida tähendab elada tõsises depressioonis; millised ravimeetodid minu arvates on head ja mis kohe mitte ei tööta; osutada väga paljudele müütidele, mis selle üsna levinud haigusega seotud on. Ent minust ei ole pika seotud teksti kirjutajat. Ja üsna kindel olen ma ka selles, et sellisel raamatul ei oleks eriti palju lugejaid. Depressioon on ilmselt väga isiklik ja iga inimese jaoks väga erinev kogemus. Üks juhtum ei annaks midagi eriti juurde. Küll aga imestasin ma siis, et nõnda paljude minu sõprade-tuttavate seas oli seda. Mõnes mõttes hea, et ma ei tundnud ennast oma murega üksi. Ma teadsin, et on olemas depressioonikute salaselts, keda ühendab see sarnane kogemus.

Sellel aastal siis võiksin ma kirjutada raamatu sellest, mida värske lapsevanem oma armsa tegelasega peale võiks hakata. Selle raamatu kõige tähtsam mõte võiks olla: usalda iseenda kõhutunnet ja tervet loogikat ning oma last. Laste kasvatamise ja toitmise põhimõtted teevad aja jooksul uperpalle. Ent terve mõistus ja kriitiline meel on vast enamus inimestel olemas. Lisada sellele empaatia ja suur osa lapsele vajalikust ongi olemas. Praegu on selles mõttes hea ja keeruline aeg olla ema. Erinevaid vaatenurki mitmetele asjadele on palju. Sa oled sunnitud mõtlema, kas on õige anda vitamiine, vaktsineerida, või võiks neist hoiduda. Sa pead mõtlema, kas osta vanker, kandelina, turvahäll ja lamamistool. Või saab neist midagi asendada. Kas marlimähkmed, moltexid või tavalised pabermähkmed või nende kombinatsioon. Kas rinnaga toitmine, või asendaja, või nende kombinatsioon. Infot tuleb uksest ja aknast, raamatutest ja internetist, arstidelt ja kaaskodanikelt. Sellesse võib uppuda ja meeleheitesse sattuda, ent seda saab ka hästi ära kasutada.
Mina võin vist olla osade valikutega rahul ja teistega eriti mitte. Aga nendes teistes süüdistan ma oma laiskust ja viitsimatust nendega tegeleda. Ma olen rahul imetamisega. Meie koostöö on hästi sujunud. Ma olen rahul kandelinandusega, ma arvan, et minu laps on isegi veel rohkem rahul kui mina, sellega, et tal on võimalus olnud minu lähedal nii palju olla. Ma olen rahul kaisusmagamise ja öise söömisega, T ilmselt nõustuks sellega ka.
Ma ei ole ilmselt päris rahul selle osaga, et ma ei ole kasutanud marlimähkusid. Aga seda viga annab veel pisut parandada.

Sellisel raamatul võiks praegu olla üsna palju lugejaid. Ent ma ei oska seda kirjutada. Ma tüdinen ja hakkan ennast kordama. Seega teen ma seda, mida Kairit ja mitmed teised emad, käin perekooli foorumit lugemas ja annan vahel nõu nendele, kellel seda vaja võib minna.

Advertisements