Sooja Kingituse vahetus oli minu jaoks esimene kingivahetusprojekt. Oma käsitööpisiku leidsin ma jälle üles mitte nii ammu ja ei ole nagu eriti tundnud seda väga jagamisväärne olevat. Aga eestimaine kingivahetus mis väga palju ei nõua – vaid ühe sooja kingituse tegemist, see tundus olevat jõukohane. Pealegi olid tähtajad ju väga head. Et ma kartsin, et mul ei jätku väga palju aega, siis ennast ingliks ei hakanudki pakkuma, pigem kartsin, et minule on inglit vaja. Õnneks ei olnud sellel hirmul alust.

Kui ma sain kätte ankeedi selle inimese andmetega, kellele kingitust teen oli esimeseks emotsiooniks aukartus. See oli inimene, kelle blogi oli üks esimesi, mida ma järjepidevalt olen lugenud ja tema blogi kaudu olen tutvunud paljude teiste tublide blogijatega. Olgu need siis käsitöö tegijad, emad, või mingil muul moel tähtsad ja huvitavad inimesed. Teine hirmutav asjaolu oli tema esimene soov – müts. Tunnistan ausalt üles: ma ei ole elus enne ühtegi mütsi kudunud. Õnneks on müüa ilusat head lõnga ja minu peas oli kohe algusest peale üsna selge nägemus sellest, milline see müts siis olla võiks.

Tegin tunde järgi, alpakast. Ringvarras 3,5 ja lõpus 2,5 sukarvardad. Alumine serv on tugevdatud soonikuga. Kahtlusi oli, aga ei lasknud neid oma tööd mõjutama. Sai üsna kiiresti valmis. müts

Et minu kingisaaja oli oma kingi üsna kiiresti posti pannud, siis ei jäänud kauaks ootama. Ootuse aeg on teatavasti pikk. Õnneks saajale kingitus meeldis. Kõige kummalisem on see, et tema oli ainuke, kes sai kommenteerida seda postitust, kus oli pildiline vihje. Postitus läks tehnilistel põhjustel kaduma. Kajaka reaktsioon tegi mind kohe mitmeks päevaks rõõmsaks. Ei olnudki nii raske kellelegi rõõmu valmistada.

kaks kena pakkiTäna T-ga mängukooli minnes leidsin oma postkastist oodatud teate. Saatja on Tartust, nimi mulle täitsa tundmatu. Ma muidugi ei ole ennast väga kursis pidanud kõikide osalejate detailidega. Peale mängukooli käisime siis T-ga postimajas paki järel.

Pakis oli kaks väikest paberisse pakitud pakikest ja kaart. Ilma paberiteta nägid need aga veelgi ilusamad välja. Mõnusast peenest valgest maavillasest sokid, millel erkpunase sooja punase mohääriga triibud säärte peal ja jalaosal tikitud lilled. Nagu mõnusad jõulusokid. Täpselt parajad, mõnusalt edevad ja stiilsed. Suur aitäh sulle minu salajane sõber. Ma olen isegi mõelnud, et võiks teha tikandiga sokke. No aga muud on ka teha ja nii on see mõtteks jäänud. Nüüd ma enam ei pea mõtlema, nüüd mul ongi lilledega sokid!

kaunis sisu 

jalas

Kõige lõppu siia veel üks tänane seik T-ga mängukoolist. T on esialgu üsna arg ja vaatab kartlikult teiste laste mängimist pealt. Pakun talle siis mänguasju ja siis mängib. Ühel hetkel läks ta ühe poisi juurde ja tegi talle kalli. Poiss kartlikult astus eest ära ja T talle järgi. Meie väike kallielukas.

Advertisements