Niih. Totaalse laiskuse tõbi on jälle külla tulnud. Pesemata nõud vormuvad “kunstipärasteks” tornideks ja hunnikuteks. Ma küll üritan iga päev ühe restitäie neid kuivama saada, aga tundub, et ma hakkan vaikselt alla vanduma. Põrand ja muud kohad on kaetud tolmu-nimelise-ollusega ja irvitavad oma halli naeruga minu üle. Ja kaaskondsed ei aita sellisel juhul kohe üldse. R tiris täna välja kasti jõuluträniga ja paigutab seda praegu elamist mööda laiali. Mina pugesin selle eest T-ga koos tudule.

Sherwoodi enam ei ole. Eelmisel nädalavahetusel ema ja Liisi külaskäigu ajal otsustasime emaga, et see variant on liiga suur – lõngast ei jätku, ja kampsunit, mida on kohe külmade saabudes vaja, ei tule sellest niikuinii. Sellel ajal kui mina sünnipäevalauda ette valmistasin, harutas ema siis ta üles. Kiiresti arvutasin väiksema silmade arvu, mille ema ka üles lõi ja ma siis üritasin edasi kududa. Keerd tuli sisse ja järgnes harutamine. Nii irvitavad ka vardada ja lõngakera minu üle ja küsivad: “Kas üritad veel korra? Või seikleks mingil muul rajal?” Ma enam ei viitsi seda kududa, põnevus on kadunud ja arvutamise ees on hirm. Lisaks sellele ootab hunnik pabereid, et neid läbi loetaks ja miskit arvamust avaldataks. Selle hunnikuga olen ma vaevalt veerandi peale jõudnud ja tegelikult on see vaid pisike osa sellest, mis kiires korras läbi närida tuleks.

Samas, kampsi on T-le vaja. Õnneks viivitavad külmad tulekuga, aga lõpmatu nende kannatus nüüd ka ei ole.

Advertisements