Tunnistan üles, minu meeleolu ei ole viimasel ajal kõige parem. Päikese puudus hakkab tundma andma. Ja see mõte, et poolteist kuud veel ja hakkab tasapisi valgemaks minema, on küll hea, aga mitte väga suur lohutus. Magusat läheb ka meil kohutavates kogustes, või siis ka mitte nii väga suurtes.

Aga mul on üks teine lohutus ja pimeduse peletaja veel. Kõigepealt siis kõige varasem asi. Väike piilupilt sooja kingituse kohta.

Ma natuke uurin veel suhkru ja ¨okolaadi hingeelu ja siis pakin ta ära. Vaadates teiste osalejate töid on mul küll tunne, et minu panus on nagu liiga väike. Kõige suurem on kahtlus selles osas, et kas see saajale sobib. Sokkide ja kinnaste ja sallidega ei ole see probleem nii suur. Mis siis, et sokk ei sobi saapaga või kotiga, seda saab kodus kanda ja on ka hea. Kui see saajale ei sobi, siis harutab ta selle üles ja teeb sellise, mis talle sobib. Kui ta selleks aega leiab. Kui ei leia, siis annab kellelegi, kellele paremini sobib. (Ei tohi muretseda selliste asjade pärast, eksju).

Sealt edasi tõin ma koju värske “Käsitöö”. Üks müts paelus kohe mu tähelepanu. Nädalavahetuse jagu kudumist ja valma. Aga kanda seda veel niipea ei saa. Peaosa on T-le suur ja kehaosa liiga väike. Läheb kappi peitu, ja alumine osa tuleb üles harutada ja uuesti teha, siis saab paari aasta pärast kanda. Lõngaks Hauswolle ja varras 3,5.
T sai väikesed alpakavillast kindad. Ok, ka veel päris lõpetamata, aga lõngaotste peitmine võtab vaid veerand tundi enne väljaminekut.
Ja siis on veel midagi. Need on puhtalt lohutuskudumine, sokid. Hea mõttevaba kudumine ja suhteliselt kiire tulemus. Lõngaks Säästuka soodushinnaga Jussi ploomikarva variant ja vardad 2,5.

Advertisements