T on tänasest alates juba 11 kuud vana. 2. novembril juhtus siis see, et ta otsustas ise kõndima hakata. Issi pidi ennem ikka kõvasti meelitama. Esialgu paari sammu kaupa, aga päev varem oli õnnestunud pea poole toa ulatuses meelitada. Küllap ta siis öö otsa mõtles selle üle järgi ja otsustas, et saab ka ilma meelitamata hakkama. Nüüd naudib ta vabadust käes hoida esemeid ja samal ajal ka liikuda. Kukkumisi tuleb loomulikult ette, kuid ta ei kurda. Seega esimesest sammust kõndimiseni läks aega üle kuu aja. 11. kuu sisse mahtus ka esimene tõsisem haige olemine. Peale seda on hakatud mänguasjadega mängima. Asju võetakse kapist ja pannakse sinna tagasi kui keelatakse. Olen saanud ka esimesi kordi põrandalt koristada kapi revideerimise käigus tekkinud riisi- ja soolalekkeid. Klotse ja muidki asju üritatakse panna üksteise peale. Vahel õnnestub ja vahel mitte. Ilmselt saadakse mitmetest sõnadest aru, sest osatakse näidata palli ja lampi. Keelamine on mõnikord väga raske, sellele järgneb südantlõhestav dramaatiline reaktsioon. Mõni kehvem päev koosnebki siis draamadest väikeste lustakate vahepaladega.
Magamine on momendil natuke segane. Mõni päev saab hakkama ühe uinakuga, aga enamasti on vaja kahte. Teine uinak aga on nihkunud sellisesse aega, kus ta võib varsti öise une varasemaks alustuseks muutuda.

Advertisements