Tegelikult tuli see ilus number ette juba reedel. Ent siis tuli ka tõbi. Kogu komplekt: kõht lahti, oksendamine, palavik, köha ja nohu ka. Nii keerulisel kujul esimest korda. Seega möödus nädalavahetus ainult T eest hoolitsedes ja teda süles tassides ja süles tudutades. Nii on päris väsitav. Uni oli katkendlik ja magamiseks oli vaja emmet või issit enda küljes, nagu esimestel kuudelgi. Nüüd on söömine jälle keeruline, iga vähegi tükiline asi ei kõlba. Ta oli järelikult päris tubli tegelane meil seni, me lihtsalt ei osanud seda väga hinnata. Nüüd tuleb siis paljud asjad uuesti õppida ja harjutada.

Kümnenda kuu tähtsündmus, esimesed sammud on jäänudki esimesteks. Sellest ei ole midagi, küll need järgmised ka tulevad. Issil õnnestub vahel üks-kaks sammu välja meelitada. Kõige naljakam trikk on viimasel ajal see, kuidas mänguasju kastist ja asju sahtlitest välja visatakse, ülbelt üle õla, kaugele. Mõnikord pannakse asjad ka kasti või sahtlisse tagasi.

Mul oli plaan lõngapoodi jõuda sellel nädalal. T paranemine võtab ilmselt aega, nii et minu kingituse tegemine lükkub natuke edasi. Aga mul on värv ja lõng mõttes välja valitud. Nii mõnus, et Liannis on head valikut. Kui ma seal viimane kord käisin, siis jäi ka minu süda nende peente meriinode külge kinni seal. Kui oleks võimalik ja ka aega, siis ma kohe varuks neid hoolega. Oh neid unistusi.

Advertisements