Ma olen viimasel ajal olnud laisk kirjutama. Hetki ja mõtteid, millest kirjutada, on tegelikult päris palju. Ka pilte on fotoaparaadis päris palju. Aga ei ole nagu sellist aega, kus pea on puhanud ja muud tegevust ei ole. Küllap see on väsimus.
Õhtuti, kui T magab, siis eelistan ma vaikselt lugeda … blogisid. Seda, mida ma tegelikult lugema peaks, ei ole ma kahjuks veel puudutanud.
Blogi lugemise juurde on ju võimalik veel kududa. Varrastel on roosa puuvillane Capri lõng, millest juunikuus pidi tulema suvine topike. See pidi olema ilus lehelise kirjaga ja võimalikult väheste õmblustega. Et ma sellist lõiget ei leidnud, siis tuletasin mitmest kohast kokku. Aga ei meeldinud mulle tulemus. Nii ta siis seisis kapis, kuni paar nädalat tagasi leidis oma otsa. Et ikkagi midagi sellest kududa, siis võtsin ette ühe lihtsa ülalt alla kootava suvise numbri. Esialgu edeneb kenasti, näis kuis välja tuleb.

Sooja sõbra ankeeti saades oli minu esimene emotsioon aukartus. Teen kingituse inimesele, kelle blogi oli üks esimesi, mida ma üldse lugema hakkasin. Olen imetlenud tema käsitöid ja tundsin ennast päris algajana tema kõrval.
Idee on olemas, vaja ainult lõngapoest ära tuua ja teostada.

Advertisements