Me käisime ujumas. Oi ma olin närvis. Põhiliselt selle pärast, kuidas T ennast oma uneajal üleval peab. Esialgu oli hirmu ja nuttu. Ta on hakanud võõrastama. Võõra tädi kätte teda andes läheb kiirest nutt lahti. Esialgu hirmutas ka bassein. Aga siis tuli arusaamine, et see on vesi, suur ja soe vesi ja siis oli lõbu laialt. Pärast oli nii väsinud aga rahulik. Riia mäe tõusul juba tudus.
Praegu on hea käia ujumas, ilm ei ole eriti külm. Aga kuidas käia siis ujumas, kui on libe ja linaga käia ei julge? Kas on siis mõeldav variant käia käruga Auras, pärast pikemalt kuivada ja siis tagasi jalutada? Ei saa ju eeldada, et absoluutselt kõigil on autod.

T harjutab seismist. Mõne sekundi juba saab seistud ja ise oskab ka maanduda. Pildile ei ole veel õnnestunud püüda.

Advertisements